23.04.2019
Riigikogu 100. aastapäeval kõlasid juhtpoliitikute suust täiesti erinevad kõned.
Teisipäeval pidasid Riigikogu 100. aastapäeva pidulikul istungil kõne nii Riigikogu esimees Henn Põlluaas kui ka president Kersti Kaljulaid, kuid mõlema kõne toon oli erinev ja põhiseadusest tuge otsides toetusid nad täiesti erinevatele sätetele.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas leidis nii minevikust kui ka põhiseadusest üles need momendid, mis toetavad eestlaste rahvusriiki ja selle püsimist.
“Me oleme üle elanud hävitavad ajalootormid, me jäime kestma ja taastasime oma riigi. Meil on, mille üle olla uhke. Ma tahan väga, et ka meie, tänase Riigikogu liikmed, ei unustaks Eesti riigi loojate ja Asutava Kogu demokraatlikke ja üllaid põhimõtteid,” ütles riigikogu esimees Henn Põlluaas, kes meenutas ühte tänagi väga aktuaalset teemat – rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kehtestamist Eesti Vabariigis.
Henn Põlluaas tuletas meelde, et kõige entusiastlikumalt kõnelesid rahvaalgatuse poolt, erinevalt tänapäevast, just vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased, rahvaalgatuse poolt olid ka liberaalsed ja parempoolsed erakonnad.
“Rahvaalgatust ja -hääletust käsitleti demokraatia instrumendina, mitte erakondade vahendina oma agenda teostamiseks. Nagu on see kõikides riikides, kus otsedemokraatia esindusdemokraatiat täiendab,” rääkis Riigikogu esimees. “Asutavas Kogus ei arvatud, et Eesti ühiskond ei ole küps ise otsuseid tegema, et Eesti ühiskond teeks referendumitega vähemustele liiga või et rahvahääletused lõhestavad ühiskonda. Vastupidi, rahvaalgatust nähti ühiskonda sidustavana.”
“Rahvas on ka tänase põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Käesoleva aasta jaanuaris läbi viidud küsitlusest selgus, et 79 protsenti vastajatest soovib põhiseadust muuta nii, et rahval oleks taas õigus algatada rahvahääletusi. See näitab, et eesti rahvas on saja aasta jooksul säilitanud enda demokraatliku hoiaku,” kõneles Henn Põlluaas.
President Kersti Kaljulaid keskendus seevastu põhiseaduses kirja pandud vabadustele, kuid kahjuks just selles kontekstis, nagu neid imporditakse liberaalsest Lääne-Euroopast. Riigipea on oma valitsemisaja algusest üritanud Eesti ühiskonda istutada pseudovabaduste vohamist inimõiguste sildi all.
Laias laastus tähendab see seda, et põhiseaduses kirja pandud võrdset kohtlemist võetakse veendumusena, et selle järgi on võrdsed nii põliselanikud kui ka äsja saabunud võõrad; et Eesti on iga soovija kodu ja igaüks võib eestlaseks hakata; et siia võib sisse vedada täiesti võõraid ja enamasti eestlastele vastuvõetamatuid kombeid; et vabadused tähendavad õigust mistahes kapriisidele, pretensioonidele, tujudele ja ihadele.
Kaljulaid märgib õigesti, et “See, mis pidi sündima, pidi ju saama kõigi eestlaste ja veelgi enam, kõigi Eestimaa rahvaste, nagu ütleb me iseseisvusmanifest, omaks.” Just nimelt – nendeks teisteks rahvasteks olid baltisakslased, vanausulised venelased, ingerisoomlased ja rannarootslased, kuid mitte tänased slaavlased, neegrid ja araablased!
Kaljulaid ei kõnele oma kõnes kordagi rahvusriigist ja räägib vähe eestlastest, küll aga tuleb pidevalt meelde demokraatlikku riiki, keerates selle mõiste samuti kohe omasse suunda, hakates rääkima kodanikuõigusest ehk siis kodanikukesksest, mitte rahvusriigist. Kodanikukesksusest on ju saadetud kõik presidendi jutud alates sellest, et eestlane saab olla igaüks ja Eesti olevat kõigi kodu.
Vabaduste osas ründab Kaljulaid ka pidupäevakõnes kaudselt EKRE-t, rääkides näiteks ajakirjandusvabadusest, mille külge jääb sidumata selle vabadusega kaasnev kohustus rääkida kõigest kallutamatult. Edasi aga hakkab riigipea otseselt vassima.
“Eesti inimesed on vabad. Eesti ettevõtjad on vabad. Eesti ajakirjanikud on vabad. Eesti loomeinimesed on vabad. Eesti riigikogu liikmed on vabad. Tõeliselt vabad, koos vastutusega iga oma sõna ja iga oma teo eest,” rääkis Kaljulaid. Kus oli riigipea siis, kui EKRE-t süüdistati vägivallatsemises Tarandi kallal, täielikult aga jäeti kõrvale Tarandi vastutus sotsiaalmeedias avaldatud postituse eest, milles ta kutsub kodanlikele natsionalistidele auke kuklasse tegema? Rääkima otsesest provokatsioonist ürituse nurjamiseks.
“Eesti riigis ei ole struktuure, mida ei oleks allutatud seadusandlikule ja parlamentaarsele kontrollile.” Kelle ees annab hetkel vastutust prokuratuur – millise tsiviilkontrolli ees? Kelle ees kapo, peale ühe piiratud töövõimega komisjoni, kelle eesotsas oli seni ekskapolane?
“Eesti riigis ei ole allhoovuseid, mida suunataks läbipaistmatult, kellegi teise kui eesti rahva huvides.” EKRE tunneb seda allhoovust pidevalt – näiteks siis, kui kõrged võimulolijad mõistsid hukka valetaja Mary Jordani ründamise, mille algatas teine valetaja Karoli Hindriks – kogu võimueliit mõistis hukka “rukkililledega mehed”, kes karjusid “Go home, foreigner!” Ainult et politsei tuvastas, et sellist sündmust polnudki – aga suunatud hukkamõist EKRE-le oli!
“Eesti riiki ei juhita mitte kusagilt mujalt kui siit saalist.” President ei küsinud riigi juhtijatelt midagi, kui sõitis Moskvasse Putini juurde. Saalilt küsiti küll arvamust rändepakti kohta, aga otsustas ikkagi ainult välisminister Sven Mikser. Saal ei ole kooseluseaduse rakendusakte kinnitanud, aga kohtunikud teevad ikkagi geipaaridele soodsaid otsuseid, ja nii edasi.
President Kaljulaidi kõne oli suuresti euroametniku nägemus, kuidas asjad Eestis võiks käia, et Brüssel oleks rahul. Oleks endiselt ametis Eiki Nestor, oleks see kõne saanud toetust parlamendi spiikrilt. Praegu aga on Riigikogu esimeheks rahvusmeelne eesti mees, kes muretseb oma maa pärast, ja seetõttu oli riigi esimese ja teise võimupoliitiku kõnede vahel tuntav kuristik.