24.04.2019
Aarne Mäe on rahvuskonservatiivist ajakirjanik.
Kas sa oled tõesti nii naiivne, et usud ajalehti? Selline repliik pärineb nõukogude ajast, kui lehed valetasid. Aga nüüd? Mina ei usu.
Tänases Eestis vaieldakse palju sõna-, väljendus-, mõtte- ja ajakirjandusvabaduse üle. Ainult, et arusaamad sellest on eri gruppidel risti vastupidised.
Kas võib ikka kõike kirjutada alfabeedis leiduvate kirjatähtede raames?
Kui ühelt poolt arvatakse, et sõnavabadus on piiratud seetõttu, et ei või vabalt väljendude teatud hoovuste ja nähtuste vastu, sest see liigendatakse momentaalselt vihakõneks või parimal juhul valetamiseks, siis teiselt poolt leitakse, et osad poliitilised jõud soovivad ühiskondliku valvekoera rolli endale võtnud meediat suukorvistada.
Ideaalis tähendaks sõnavabadus, et kõike võib öelda ja kirjutada alfabeedis leiduvate kirjatähtede raames, kuid päriselus see mõistagi nii ei ole.
Palju kära on tekkinud ajakirjanike ja valitsusse pääsenud EKRE vahelises kempluses, kus pidevalt meedia negatiivsuse alla langenud konservatiivse erakonna esindajad on üritanud ajakirjanikke sõltumatusele kutsuda, kuid žurnalistid omakorda on sellest solvunud või häiritud ning siinkohal vajutavad osad veel rohkem gaasi põhja, nõrganärvilisemad persoonid seevastu on hakanud kätt väristama.
Kui Riigikogu uued (ja pange tähele – demokraatlikult – valitud) liikmed oma ametivannet andsid, leidis keegi ajakirjanik noorpoliitik Ruuben Kaalepi näidatud üldtuntud okei sõrmekombinatsioonis rassistlikku viidet. Selle peale ütles Martin Helme, et ta keeldub igasugusest koostööst selle välja toonud lehega. Ja tal on selleks täielik õigus.
Ometi on unustatud, et esimene poliitik, kes suhte teatud kanaliga ühepoolselt lõpetas, oli valitseva Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas, kes ei lasknud Tallinna Televisiooni esindajaid valitsuse pressikonverentsidele ega suhelnud ka ise TTV-ga.
Siin saab tuua mõningast paralleeli Ameerika Ühendriikidega, kui seal valiti presidendiks Donald Trump ning temagi saatis mõne ajakirjaniku (näiteks CNN) ukse taha, sest need tootsid libauudiseid. Algas paljuräägitud tõejärgne ajastu, mis üsna kähku jõudis ka Eestisse.
Eesti Ajalehtede Liidu esimees Mart Raudsaar kirjutas äsja, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on teisel ülestõusmispühal tulnud välja olemuslikult sümpaatse avaldusega. Ta on lubanud Euroopa Parlamendi valimiste ajal võidelda „igasuguste libauudiste“ vastu.
Kahjuks kirjeldab Juncker võitlust libauudistega väga kitsas valdkonnas – kui valitsused esinevad Euroopa Liidu või komisjoni kohta väidetega, mis ei vasta tõele, siis reageerime.
Raudsaar tõmbab paralleeli: „Kava sarnaneb olukorraga, kus politsei kontrollib ainult aeglaselt liikuvate kaubaautode kiiruse ületamist, ning teeb seda kabinetis, nõudes veofirmadelt näha sõidumeerikuid, mis on salvestanud informatsiooni sõidukite kulgemise kohta. Tähelepanuta jäävad rullnokad Ferraride ja BMWdega. Miks? Sest politseil või antud juhul Euroopa Komisjonil ei ole võimekust nendega tegeleda.“
Meediaaktivistid panevad inimest enda moodi mõtlema
Aga libauudis on kogu selle „ajakirjandusvabaduse“ üks pool. Teine pool on ajakirjaniku (või väljaande) enda hoiak, mida ta siis lugejale või vaatajale halastamatult peale surub.
Taani avalik-õigusliku ringhäälingu uudistejuht Ulrik Haagerup, kes andis hiljuti intervjuu Aktuaalsele Kaamerale, ütles, et enamikus maailmas on uudistetoimetustes tekkinud kultuur, mis ei paku meedia tarbijatele parimat versiooni tõest.
Tema sõnul on üks põhjus, miks ajakirjandus on kaaperdatud, see, et ajakirjanduse mentaliteedi on kaaperdanud ärijuhid, kes tahavad muuta ajakirjandust tooteks. Lisaks on osad ajakirjanikud ja toimetajad tema sõnul tegelikult aktivistid, kes püüavad kasutada meediat selleks, et panna inimesi mõtlema nii, nagu nad ise mõtlevad.
“Ajakirjanduse on kaaperdanud ka poliitiline korrektsus, mis kardab õhutada liikumisi ühiskonnas, kes ei mõtle samamoodi nagu nad ise. Seda on näha näiteks Prantsusmaal, kus Rahvusrinnet ignoreeriti palju aastaid, samuti Rootsis, Saksamaal ja Hollandis. See ei ole väga hea,” lisas Haagerup olulise nüansi.
Üks ajakirjanikust aktivist, kes „püüab kasutada meediat selleks, et panna inimesi mõtlema nii, nagu nad ise mõtlevad“ on Vilja Kiisler (neid on muidugi veel palju), kes äsja teatas, et erimeelsuste tõttu peatoimetajaga, otsustas ta Postimehest lahkuda.
Mis siis juhtus? Peatoimetaja oli andnud ajakirjanikule tema töö kohta tagasisidet, avaldades arvamust, et tema stiil pole väljaandele kohane.
Agressiivne ja staaritsev EKRE-vihkaja lõi selle peale ukse oma selja taga pauguga kinni.
Endise pikaaegse peatoimetaja olen näinud palju erinevaid natuure ja käitumismalle, on olnud bravuuritsemist, on olnud solvumist, kuid ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et mõni ajakirjanik võiks reageerida selliselt konstruktiivsele arutelule. Kes siis veel, kui väljaande peatoimetaja, ei kujunda lehe sisu ja stiili?!
Kiisler hakkas kurtma vähese ajakirjandusvabaduse üle Postimehes, unustades siinkohal töösuhted, kus on teatud hierarhia. Kokkuvõttes näib see kõnekas seik Kiisleriga mässuna, kus tavapärane toimetuse struktuur enam ei tööta. Ja selle on kaudselt tekitanud praegune ühiskondlik olukord, kus osad poliitilised jõud on meedia ja seeläbi avalikkuse poolt selgelt lahterdatud headeks ja osad halbadeks.
Omaette võitlus käib ka Eesti ka suure erameediakontserni vahel. On tähenduslik, et just Eesti Päevaleht avaldas just äsja Postimehe endise peatoimetaja Lauri Hussari artikli, kus ta heidab EKRE-le ja Isamaale ette, et nad püüavad vabale meediale päitseid pähe panna ja sundida kirjutama nende standardite järgi. On ju Postimehe väljaandja Margus Linnamäe tuntud ka Isamaa liikme ja toetajana.
Euroopa Parlamendi valimistel Eesti 200 esinumbri Lauri Hussari juttu võib aga suhtuda kui pelka valmispropagandasse ning ajakirjanikuna ei saa teda enam tõsiselt võtta.
Sõnavabadus ei vabasta vastutusest
Ja veel. Kui Kanal 2 näitas äsja saadet „Globalistid ja natsid“, jäi sealt kõrvu, et riigis, kus iga viies inimene on sisserännanu ja kus on getosid, kuhu isegi politsei ei julge minna, on väljend „rahvuslus“ keelatud, siis meenus mulle pühade-eelne lugejaid kaotav maakonnaleht Virumaa Teataja.
Leidsin 13. aprilli lehest artikli „Ma armastan moslemit 3“, kus räägitakse lahti moslemi kogu palvetamise ja ramadaani anatoomia.
See artikkel ilmus ristirahva suurimate pühade – ülestõusmispühadele – eelneva vaikse nädala eelõhtul. Sellisel moel ei olnud see ajastus mitte ainult kristlasi solvav, vaid ka täiesti kohatu, vastutustundetu ja lausa idiootlik.
Just sellistel juhtumitel peab lasuma toimetajal ning väljaandel vastutus, mida ei saa peita sõna-, ajakirjanduse- ja mõttevabaduse taha.
Olgu lisatud, et enne jõule (sic!) ilmus samanimelise kolumni esimene osa. Siis varjutas seda sallivusoodi Strasbourghi jõuluturul juhtunu, nüüd aga ohvriterohke kirikuterünnak Sri Lankal.