27.04.2019
Tänases maailmas ei peaks me mitte rõhuma sellele, mis seob meid võõrastega, vaid sellele, mis seob meid esivanematega!
Sakslased ja rootslased on juba ammu pandud rahvuslikku identiteeti häbiasjaks või isegi kuriteoks pidama, ning tasapisi harjutatakse ka eestlasi mõttega, et eestlane olla pole mitte uhke ja hää, vaid vastik ja halb.
Selline rahvusidentiteedi salamisi juhitud vahetamine on organiseeritud vasakliberaalide poolt ja seda viiakse ellu täiesti teadlikult. Vaikselt murendatakse kõiki ühe rahvuse ja riigi sümboleid, need kuulutatakse kas iganenuks või sobimatuks, asemele pakutakse midagi kaasaegset ja sarnast, kuid ikkagi pidetut.
Nii teatas Prantsusmaa president Macron Taani-visiidi ajal, et polevat ei prantslasi ega taanlasi, vaid olevat eurooplased. See väide läks talle maksma toetajaid nii kodumaal kui ka külastatavas riigis. Rahvuslus on Lääne-Euroopaski liiga tugev, et seda euroopluse või maailmakodanikuks olemisega asendada, kuigi näiteks prantslane võib sealses ühiskonnas tähendada ka araablast või musta – nii palju on suudetud identiteeti juba lõhkuda.
Eestis algatas eestluse häbenemise president Ilves, kelle kõik kõned olid kantud sellest, kui valed meie, eestlased, ikka oleme. Sama asja on edukalt üle võtnud president Kaljulaid, kes pakub eestlase staatust igale soovijale, lubades, et eestlane võib olla ka mustanahaline või venekeelne. Kuidas saab teise rahvusest inimesed viia ühe rahvuse nime alla?
Rahvusliku identiteedi lõhkujate eesotsas on kahtlemata sotsid ja Eesti 200, kuid sellega lähevad osaliselt kaasa kõik erakonnad peale EKRE. Kõik, mis on suunatud eestluse lahjendamisele teiste rahvastega, on iseenda mahasalgamine.
Ka eesti keele grammatikareeglite osas toimub lihtsustamine, mis mõnele võib vajalikuna tunduda, kuid ometigi võtab see keelelt omapära, muudab ta labasemaks, haavatavamaks ja välismõjudele vastuvõtlikumaks.
ERR-is ilmus Marju Himma lugu “Eesti mõttelugu polegi nii üheselt Eesti oma”, mis lähebki täpselt selle rahvusliku identiteedi lõhkumise alla, kasutades seejuures teaduslikku tausta.
“Eesti rahvusluse kujunemist on aastasadade jooksul mõjutanud paljud võõramaalased, teistest kultuuridest. Samas praegu kardetakse eestluse kadumist just võõraste tõttu,” kirjutatakse artiklis.
Edasi loetakse üles kõik need rahvused, kes on eesti kultuuri mõjustanud ja jõutakse veendumusele – “Eesti kultuur on saksa, vene, rootsi jt riikide kultuur.” Ilmselgelt on kogu lugu suunatud ühele – meid, eestlasi, pole tegelikult olemas, me oleme kõik saanud ja laenanud suurematelt naabritelt ja mida kuradit me enam sõrgu võõraste sissetungile vastu ajame! See võõrastega segunemine ongi loomulik protsess ja eestlastele omane, tahab loo autor öelda.
Kõigepealt unustab autor, et erinevalt näitest leedukatest on eestlased läbi ajaloo, alates 1227. aastast olnud võõrriikide ikke all ja kõik see on meile suuresti peale surutud. Võõrmõjudest võiksime me rääkida positiivselt, kui me oleks saanud ise need vabatahtlikult ja aegamööda omaks võtta, kuid eriti saksa ja vene võimu ajal tehti nende mõjude vastuvõtmine kohustuslikuks.
Teine, veel olulisem asi, mida öelda Marju Himmale ja artiklis ära mainitud teadlastele – me teame seda kõike ka ise, ja seda mõttetum on sellise loo üllitamine üldse, kui sel pole propagandistlikku eesmärki. Absoluutne enamik eestlastest teab nagunii kõiki neid naabrite mõjusid ja keegi ei arvagi, et me oleme sajaprotsendiliselt puhtad eestlased, seda nii keeleliselt, kultuuriliselt kui ka geneetiliselt. Me teame seda, kulla teadlased, ja seda imelikum on see, miks te üritate tõestada, et eestlased on teiste rahvaste ersats (kah saksakeelne sõna)!
Praegu ei peaks mitte tõestama seda, kui palju me oleme teistest mõjustatud ega selgitama, et me ei peaks kõike võõrast kartma, vaid me peaksime hoopis välja sõeluma selle, mis on ajalooliselt puhteestlaslik olnud ja selle säilitamist korraldama. Kõik võõras kleebib meile nagunii ise külge või me võtame vabas ühiskonnas paljut ise üle – keskendugem siis eestluse eheduse hoidmisele! Tänases maailmas ei peaks me mitte rõhuma sellele, mis seob meid võõrastega, vaid sellele, mis seob meid esivanematega!
“Iga kahe nädala tagant sureb kuskil maailmas välja üks keel. See saatus, nagu arvatakse, võib tabada umbes 40% maailmas praegu olemasolevatest keeltest,” kirjutas Saarte Hääl. Kuigi me oleme saanud kaks korda oma riiki luua või taastada, on oht ka eesti keelele reaalne. Me elame maailma rännete tõmbetuules, inglise ja vene keel tungivad ka oma rahvusriigis vihaselt peale ning Euroopa Liidu ametlik poliitika näeb ette rahvusriikide kadu – me oleme suures kadumisohus ning praegu pole vaja mitte veelgi suuremat avatust, vaid omanäosuse hoidmist!
“Kas eesti mõttelugu on eestikeelne? Teaduskeeleks on ingliskeel ja kultuuridevaheline kommunikatsioon lääneriikides käib samuti inglise keeles. Kas me üldse saame rääkida eesti mõtteloost kui suur osa sellest on muus keeles?” küsib Marju Himma. Kulla inimene, me ei pea kaasa kiitma sellele, et eesti mõttelugu kommunikeeritakse nagunii võõras keeles, vaid püüdma selle poole, et eesti mõtteloo kandja oleks võimalikult suures osas eesti keel!
“Oma rahvust maha salata, sama ränk on nagu orjaks müüa end,” ütleb üks meie vabaduslauludest. Miks me siis müüme endid orjadeks ja räägime seejuures, et endale ahelate kinnitamine on vaba rahva õigus?
Allikas: ERR