04.05.2019
Iraagi kristlik vaimulik purustatud kiriku ees Mosulis.
Jeesust Kristust järgida muutub üha ohtlikumaks, prohvet Muhamedi jälgedes käimist aga soodustatakse igati.
Šveitsi Churi piiskopkonna kõneisik ja kirjanik Giuseppe Gracia kirjutab sellest, kuidas üle kogu maailma on 200 miljonit kristlast sunnitud oma usu tõttu arvestama repressioonidega, paljud peavad kartma ka oma elu pärast. Läänes on selline julm põlu alla panemine vähem nähtav, kuid igal juhul on loodud alus julmale tagakiusamisele.
Abiorganisatsiooni Open Doors andmete kohaselt kannatab kogu maailmas tagakiusamise all kuni 200 miljonit kristlast. Põhja-Koreas on protestantide, katoliiklaste ja õigeusklike elu ohus – ligi 300 000 kristlast on sunnitud seal oma usku maha salgama ja 70 000 usklikku on saadetud vangilaagritesse. Afganistanis, Egiptuses, Somaalias, Sudaanis, Pakistanis, Eritreas, Liibüas, Iraagis, Jeemenis ja Iraanis toimub igapäevane kristlaste vastu suunatud vägivallatsemine, riigi- ja ühiskonnapoolne põlu alla panemine, alandamine ja ahistamine.
Abiorganisatsioon „Kirche in Not“ (sks k: kirik hädas) räägib lausa viimase 2000 aasta rängimast kristlaste tagakiusamisest. Mõned eksperdid ja organisatsiooni peavad sellist arengut puhtalt geopoliitiliseks, teised peavad selle eest vastutavaks islamistlikke ja natsionalistlikke liikumisi Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas. /…/
Kõrvuti füüsilise ja võika tagakiusamisega eksisteerib aga ka kristlaste tagakiusamise pehmem vorm, seda USA-s ja Euroopas. Nii kinnitab organisatsiooni „Observatory on Intolerance and Discrimination against Christians“ hiljutine raport. Igal aastal registreeritakse sadu intsidente – alates arstist, kes keeldub tegemast aborte ja kaotab seetõttu oma töö kuni poliitikuni, kes võitleb homoabielude vastu ja tõmbab sellega põhimõtteliselt oma karjäärile kriipsu peale.
Raport paljastab ka selle, kui kristlusevaenulikuks on muutunud Saksa ülikoolid. Kristlikke rühmitusi, kes soovivad misjonitöö kõrval tuua oma arusaamu ka poliitilistesse või ühiskondlikesse debattidesse, ei tunnustata üliõpilasnõukogude poolt, neil ei lubata kasutada kampuse ruume, jagada oma flaiereid ega korraldada üritusi.
Näiteid võib tuua ka Prantsusmaalt. 2017. aastal võttis parlamendi rahvuskogu vastu seaduse, millega keelustati „eksitava“ teabe levitamine abordi kohta. Seega ei tohi Prantsusmaal enam öelda, et emaüsas olev loode on eostamise hetkest peale inimene. Seaduse järgi tuleb „pro life“ (elupooldav) asemel ütelda „pro choice“ (valikut pooldav) ja kõik elu kaitsvad veebilehed on seadusevastased.
Suurbritannias aga vallandati töölt kristlasest meditsiiniõde, kellele pandi süüks äärmiselt ränka vääriti käitumist. Põhjuseks: ta oli – patsientide nõusolekul – rääkinud patsientidega usust või soovitanud neil operatsiooniks valmistudes palvetada. Rootsis ei tohi ühes kristlikus eralasteaias kohaliku omavalitsuse survel enne sööki enam palvetada.
Ka paavst Franciscus on rääkinud n-ö viisakast kristlaste tagakiusamisest Euroopas. Seda tagakiusamist esitletakse uue kultuurina, millegi moodsa ja progressiivsena. Berni peapiiskop Thomas Gullickson on öelnud: „Euroopas diskrimineeritakse kristlasi. Võideldakse kristlike arusaamade vastu abielust ja perekonnast, meeste ja naiste loomulike erinevuste vastu, emaüsas laste kaitsmise vastu ja ollakse elu lõpetamise poolt eutanaasia abil. See on võitlus kristluse kui Lääne vaimse pärandi vastu.“
Kuid hoolimata üha suurenevast kristlaste tagakiusamisest üle kogu maailma, ei kajasta Lääne meedia ega poliitikud seda teemat üldse või tehakse seda ainult õige napilt. /…/ Tähelepanuväärne on ka see, et avalikes debattides, aga ka populaarsetes filmides või seriaalides, kujutatakse usklikke kristlasi sageli tagurlike ning fundamentaalsetena. Nii nagu kujutab Šveitsi meedia „Elumarsil“ osalejaid sageli pimestatud reaktsionääridena ja abordivihkajatena. Sel aastal keelas Zürichi linn „Elumarsi“ korraldamise lausa ära.
Pildile sobituvad hästi ka Rootsi sotsiaaldemokraadist poliitik, kes võrdles 2017. aastal abordivastasteid džihadistidega ja Saksamaa telekanali ZDF saatejuht Claus Kleber, kes seadis Katoliku Kiriku Katekismuse samale pulgale islami šariaadiga. See kõik tekitab õhustiku, milles kristlased, kes kardavad jääda ilma oma tööst, on sunnitud olema pidevalt valvel ja hoiduvad oma usu kaitseks avalikult välja astumast.
Võib-olla just seetõttu ütles Chicago peapiiskop Francis George paari aasta eest: „Ma eeldan, et mina suren oma voodis, minu järglane sureb vanglas ja tema järglane hukatakse avalikult märtrina.“ Karm prognoos, millega loomulikult ei pea tingimata nõustuma. Kuid kindel on see, et kristlaste tapmised, vägistamised, põletamised, rünnakud, stigmatiseerimine ja väljatõukamine ei ole tekitanud meedias suuremat vastukaja, see ei ole ajanud inimesi tänavale marssima, ega viinud suuremat sorti solidaarsusliikumise tekkimiseni. Selle asemel kuuleme aga pidevalt moslemite ahistamisest, „Me too“ liikumisest, Donald Trumpist ja kliimamuutustest.
Ilmselgelt on siin valitsevaks kaksikmoraal. Fenomen, mille kohta kirjutas saksa-iisraeli päritolu psühholoog ja autor Ahmad Mansour pärast Sri Lankas toimunud terrorirünnakuid: „Uus-Meremaal (Christenchurch) toimunud rünnaku puhul otsitakse seoseid ründaja ning paremäärmusliku ideoloogia vahel! Aga Sri Lanka? Kas siis siin ei ole islamiterroristidel religiooniga midagi pistmist? /…/ Islamistide rünnakute puhul puudub igasugune valmisolek mingite seoste loomiseks, neid ei tohi eksisteerida!“
Mansouri tähelepanekus ei ole muidugi midagi uut. Jääb vaid küsimus, miks siis ikkagi tegeleb suur osa nn eliidist võitlusega kristluse kui Lääne vaimse pärandi vastu? Kas on see seotud nn mitmekultuurilisusega, millel on palju pooldajaid? Maailmavaatega, mis kujutab ette, et kõik kultuurid on võrdsed? Ometigi – kuidas sel juhul seletada asjaolu, et Lääne tsivilisatsioon on kogu ülejäänud maailmale olnud juba aastakümneid nii atraktiivne, et miljonid teistest kultuuridest pärit migrandid tahavad tulla siia, ja mitte vastupidi? Kas võib ehk olla asi selles, et ainult kristliku taustaga Läänes said tekkida inimõigused ning ainult siin saavad tänapäeval eksisteerida vabadus ja heaolu niisugusel tasemel, nagu seda ajaloos kunagi varem olnud ei ole?
Oluline on siinjuures aga see, et mitmekultuurilisuse toetajad ei lase sellisel vaba maailma uhkustundel mingil juhul tekkida. Nad kritiseerivad sõjalis-majanduslikku imperialismi, millega väidetavalt suruti teised kultuurid maailmaajaloo äärealadele ja kasutati neid ära. Mitmekultuurilisuse toetajate maailmavaade on alati seotud süütundega Lääne „kaabakliku“ ülimuslikkuse suhtes ja nad tegelevad pidevalt kurja patriarhaalse kultuuri ohvrite otsimisega.
Populaarsed ohvritegrupid on naised, mitte-valge nahavärviga inimesed ja mitte-heteroseksuaalsed inimesed. Neid gruppe kasutavad läänemaailma häbiposti naelutamiseks ära nii Lääne sotsioloogid, ajaloolased ja poliitikud kui ka kultuuritegelased ja ajakirjanikud. Tegemist on kultuurilise enesepõlgusega ning võõraste kultuuride ja etniliste gruppide idealiseerimisega. Võiks lausa öelda, et tegemist on kollektiivse depressiooniga, inimestega, kes ei näe Lääne kultuuri kuulumises mitte privileegi ja võimalust, vaid kes peavad seda probleemiks.
Mida tähendab see kõik aga kristlastele? Nende perekondadele, kogudustele ja kirikule? Arvestada tuleb paraku sellega, et Euroopas jätkub Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida kristlaste vastu suunatud julmuste ning ja tapmiste ignoreerimine. Sellesse suhtutakse kui patriarhaalse Lääne patukahetsusse. Mis omakorda tähendab seda, et kristlaste diskrimineerimine ja põlastamine kogub jätkuvalt tuure ka Euroopas. /…/
Allikas: Die Weltwoche
Refereeris Triin van Doorslaer