Priit Tali: äärmuslusest kõnelejad ei taju sageli, millest nad üldse räägivad

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali nendib, et paremäärmusluse all nähakse juba neid asju, mis on läbi eesti rahva kestvuse normaalsed olnud.

“Jäin mõtisklema selle sõna üle – paremÄÄRMUSLUS. Eriti selles kontekstis, kuidas seda viimastel aastatel seostatakse EKRE-ga. Tähendab ju äärmuslik mingisugust väga tugevat kõrvalekallet keskmisest, üldkehtivast, normaalsest, loomulikust.

Mis on siis see äärmus, äärmuslikkus, millele see sõna viitab? Ehk konkreetsemalt – mida äärmuslikku EKRE taotleb? Sirvisin taas kord EKRE programmi…

Eesti kui rahvusriigi iseotsustamisõigus – kas see on hirmus äärmuslik?
Traditsiooniline, sajandeid kestnud peremudel – kas see on hirmus äärmuslik?
Omakeelne kool rahvusriigis – kas see on hirmus äärmuslik?

Rahvaalgatus, presidendi otsevalimised, õigussüsteemi depolitiseeritus – kas see on hirmus äärmuslik?
Rahvusriikide Euroopa Liit – kas see on hirmus äärmuslik?

Võõrkultuuride massilise sissetungi tõkestamine – kas see on hirmus äärmuslik?

Kas kõik need (ja muudki programmis olevad sihid) ei ole mitte loomulikud? Kas mõni normaalne eestimaalane tõesti peab mõnda neist loomuvastaseks? Tõeliselt äärmuslikuks?
Kui mõnes neist eesmärkidest (või kõigis) tajutakse mingit kõrvalekallet normaalsest keskteest, siis MILLINE oleks see normaalne kesktee?

Milliseks veidraks on meie mõttelaad ja arusaamad kujunenud, kui selliseid täiesti elementaarseid ja normaalseid taotlusi peetakse ja nimetatakse äärmuslikeks?
Kes meist Laulva Revolutsiooni ajal lauluväljakul määratles iseennast paremäärmuslasena? Püüdlesime ju iseotsustava rahvusriigi poole.

Kes meist põlastab oma vanaema, sest ta on pool sajandit vanaisaga „paremäärmuslikus“ (traditsioonilises ja laulatatud) abielus olnud?
Kust tuleb selline äärmuse tajumine? Või kas me ülepea mõtleme selle sõna sisule?”