20.05.2019
Kui ajakirjandus käitub hagijatena, siis saabki ainult käimasolevast jahist kirjutada. Hetk Marine Le Peni pressikonverentsilt.
Vingumine Eesti väidetavalt kaduva maine pärast saab pidevalt toitu, kui kuuldusi levitavate poliitikute jutu peale tormavad kohale kõmu otsivad ajakirjanikud.
“Eile viibis siin taas paarkümmend ajakirjanikku ja pool kohtumise ajast kulus mul selleks, et selgitada, mida mina arvan erinevatest käemärkidest ja muust sarnasest. See on aja- ja maineraisk. Mul on sellest kahju,” märkis president Kaljulaid Eesti Päevalehele.
Ja miks peab riigipea nende hagijate söötmisega tegelema? Öelgu ükskord ära, et see küsimus tõlgendamisest ei vääri arutelu ja minge edasi digi-Eesti teema juurde, mis tundub presidendile meeltmööda olevat – kuigi selle kohta vist enam ei küsita, sest see maine on iseenesest maha käinud…
Pühapäevases saates “Räägime asjast” ütles endine teleajakirjanik Urmas Reitelmann, et Eesti meedia valmistas Marine Le Peni pressikonverentsil ainult piinlikkust.
“Pressikonverentsil olid ka delegatsiooni liikmed Itaalia Liigast, Taani Rahvaparteist ja Põlissoomlased, inimesed, kes muudavad praegu Euroopat – aga ajakirjanikud küsisid ainult Le Peni aastatetaguseid rahaasju, keskendudes kümnenda järgu küsimustele,” rääkis ta.
Reitelmann lisas, et piinlikkust tundsid tegelikult ka ajakirjanikud ise, sest küsimused olid toimetuse poolt ettet seatud. Nii tuli üks naisajakirjanik palvega anda Marine Le Penile edasi omapoolsed vabandused küsimuse liigse õeluse pärast.
Too pressikonverents näitaski ajakirjanduse kallutatust – tegelikult võinuks ju Le Penile esitada kümneid sama intrigeerivaid küsimusi ja kui ideoloogilisest õelusest üle ei saa, siis kasvõi tema pereasjade kohta, aga ei – käsk oli prantsuse poliitiku Krimmi-ütlemised ja väidetav Vene raha saamine EKRE-ga seostada.
President Kaljulaid aga ilmselt tahtiski ajakirjanikega just neil teemadel rääkida, et Eesti mainele veelgi kõvem hoop anda.