26.05.2019
Eesti ajakirjandus tambib eetika punastel joontel. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Raivo Paas nendib, et juba kolme aasta eest kõlanud jutt ajakirjanduse kaaperdamisest on täna reaalsus.
“”Ajakirjandus on kaaperdatud ja see tuleb ajakirjandusele tagasi anda,” ütles Taani avalik-õigusliku ringhäälingu uudistejuht Ulrik Haagerup 21. veebruaril 2016 ajakirjanik Neeme Rauale.
Selline mõttekäik on ka mind vaevanud – jälgides Eesti ajakirjanduse sisepoliitilist käsitlust vähemalt aasta algusest kuni tänase hetkeni.
Eesti poliitilise elu traditsioon – uue valitsuse sada kriitikavaba päeva on visatud prügikasti ja asendatud sõimuga kus puudub igasugune analüüs. Vahel tundub, et sõim on sõimajatele endile vastu hakanud, kui Ameerika reisilt naasev Andrus Kivirähk, puuksutaja tagapingis, kirjutab „ Küll mul oli selle üle hea meel! Ei pidanud ma arutlema käeluude ega kõneorganite üle ega polemiseerima kibestunud vanamehenässidega, kelle suurimaks vaenlaseks siin ilmas osutus dressipluus.“
Miski pole sobiv, mida võtavad ette 17% valijate esindajad! Milles probleem, ei mahu halvustavate hinnangute vahele. Jääb mulje, et ajakirjandus ei ole rahul valimistulemustega. Ilmselt on siis viimane aeg reguleerida ajakirjandust.
Kerkib küsimus, kes rahastab selliseid artikleid? Miks ei avaldata ühtegi artiklit, mis analüüsib sopaloopimist? Miks käib sõda sopaloopijate kaitseks, kui neile endile oma töö vastu hakkas käima? Kes seda rahastab, see on riigikaitse küsimus.
Ajakirjanduse professionaalsus tähendab ”näha maailma mõlema poole silmade läbi ja mitte püüda manipuleerida inimestega, näidates neile kindlat pilti maailmast. Ajakirjanduse töö on rääkida lugusid maailmast selleks, et inimesed saaksid oma arvamuse ise kujundada” (Ulrik Haagerup).
Kui Euroopa ajakirjandus oli kaaperdatud vähemalt veebruaris 2016, siis Eesti ajakirjandus on kaaperdatud tõenäoselt samal ajal, kuid nüüd teostatakse seda kõige räigemal viisil.”