28.05.2019
Andrus Ansip – kuri pilk, kurjad mõtted
Reformierakond püüab survestada Eesti valitsust tagasi astuma – justnagu oleks rahvas andnud eurovalimistel hinnangu valitsuse tegevusele. Loomulikult on selline jutt tavaline Reformierakonnale omane jama.
Esiteks on eurovalimised eelkõige isikuvalimised. Läbi aastate on antud hääli isikutele sõltumata nende parteilisest kuuluvusest. Näiteks Marina Kaljuranna toetus oli oluliselt suurem kui on sotside toetus erakonnana.
Samuti ei tea me, millistel kaalutlustel inimesed eurokandidaatidele hääli andsid. Postimehe kolumnist Ivan Makarov kutsus enne valimisi valima Marina Kaljuranna ja Yana Toomi poolt, sest tema sõnul teevad nad Brüsselis olles Eesti riigile vähem kahju kui Eestis toimetades. Ei saa välistada, et paljud inimesed lähtusid Kaljuranna ja Toomi poolt hääletades just Makarovi üleskutsest – nad tahtsid baabadest lahti saada.
Teiseks osales eurovalimistel ainult 37% valimisõiguslikest kodanikest. Kui tegemist oli protestivalimistega, nagu tuimalt korrutab Reformierakond, siis on see ju selge vähemus – 63% Eesti inimestest ehk enamik ei avaldanud mingit protesti.
Tuletame reformierakondlastele meelde, et 2009. aasta juunis said Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni saadikud Euroopa Parlamendi valimistel kokku kõigest 27 protsenti häältest. Peaminister oli nii enne kui pärast valimisi Andrus Ansip. Kas Reformierakond on valmis tunnistama, et Ansipi valitsusel puudus 2009. aastal legitiimsus, kuivõrd neid toetas toonastel eurovalimistel sedavõrd väike osa rahvast? Miks ta toona tagasi ei astunud?
Sellel, et Reformierakond on asunud süsteemselt demagoogiat levitama, on kolm põhjust. Esiteks hirm, et praegune valitsus hakkab päevavalgele tirima puurottide kuritegusid. Teiseks kahtlus, et nende liikmed hakkavad laiali jooksma, kui nad kaua võimult eemal on. Ja kolmandaks tõsiasi, et Eesti rahvas veendub iga päevaga üha enam – Reformierakond ei ole asendamatu ja maailm ei kukugi kokku, kui nad võimul ei ole. Pole mingit kahtlust, et Reformierakonna katsed praegust valitsust diskrediteerida lähevad aina õelamaks ja räpasemaks.
UU