30.05.2019
Mart Helme
Siseminister ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme räägib, et oponentide surve meedia abil valitsuse normaalset tööd takistada ei kanna vilja ning nad lähevad rahulikult oma plaanidega edasi. Erinevaid huvigruppe kutsub ta aga süüvima asjade sisusse, mitte juhinduma skandaalsetest ja pahatahtlikest pealkirjadest, sest näiteks teadusrahastus tegelikult pikas plaanis tõuseb. Helme rõhutab ka, et paljud probleemid, mis puudutavad eelarve tasakaalu, said alguse juba aastate eest Reformierakonna valitsuses.
Mart Helme, ajalehti lugedes jääb inimestel mulje, et riik on kohe-kohe pankrotis. Kuidas selle asjaga tegelikult lood on?
Sellise kampaania, justkui riik oleks pankrotis, on käima tõmmanud opositsioon. Need jutud, et kõik asjad pannakse kinni, millegi rahastamiseks enam vahendeid ei ole, ei vasta absoluutselt tõele!
Baaseelarve on täpselt selles seisus, nagu see on olnud eelmisel aastal, nagu see on olnud käesoleval aastal ja ministeeriumide ning nende allasutuste ja kohustuste finantseerimine jätkub.
Küsimus on selles, et me vaatame üle ministeeriumide lisataotlused ja suur osa lisataotlusi jätame tõepoolest rahuldamata, sest eelmised valitsused – kaasaarvatud Reformierakonna valitsused – on elanud üle jõu ja tekitanud olukorra, kus riigieelarve on tasakaalust väljas. Ja seetõttu peame need lisataotlused ajatama või lihtsalt kõrvale jätma.
Kuidas selline olukord juhtus ja milline on väljapääs?
Just täna oli meil Toompeal kabinetikoosolekul eelarve nõukogu esimees professor Raul Eamets, kes ütles väga selgelt välja, et senise struktuaalse tasakaalu (mis on Reformierakonna juhtimisel palju aastaid tagasi kasutusele võetud) jätkamine tähendab seda, et valitsuse mängumaa igasuguste investeeringute tegemisel on umbes 15 protsendi ulatuses. See tähendab, et 80-85 protsenti on lukustatud sundkulude peale, sest meil lihtsalt on selline eelarve seadusandlus.
Praegune valitsus on seda olukorda tõsiselt analüüsinud ning me kindlasti võtame need teemad suve jooksul uuesti arutusele, sest juba sügisel algab uue riigieelarve kokkupanemine.
See baaseelarve tuleb lahti võtta, sundkulud üle vaadata, võib-olla osa sundkulusid saab üldse kaotada, teha paindlikumaks. Me olemegi juba vastu võtnud otsuse, et hakkame eelarve tasakaalu käsitlema aastapõhiselt, mitte nelja aasta lõikes, nagu see siiani on olnud. See aitab valitsusel oluliselt paindlikumalt oma poliitikat rakendada.
Nii, et me teeme kindlasti siin muudatusi, kuid ei maksa unustada, et valitsus on tegutseda saanud alles kuu aega. Selle ajaga ei saa loomulikult 25 aasta jooksul viltu läinud kursse korrigeerida.
Väga selge on tänasele valitsusele see, et riik on olnud senise poliitika tagajärjel krooniliselt alafinantseeritud. Me peame leidma sellest väljapääsu, sest vastasel juhul olukorras, kus 47 protsenti pensionäre elab vaesuses, kolmandik inimesi elab kas suhtelises või täielikus vaesuses, see probleem süveneb.
Kui me ei leia paindlikumaid võimalusi välisabi kaasamiseks, laenu võtmiseks, sundkulutuste kärpimiseks, riigireformi läbiviimiseks, siis Eesti muutub järgneva kümne aasta jooksul Moldova taoliseks riigiks, kust inimesed massiliselt põgenevad, kus lokkab korruptsioon ning kus elab hästi vaid korrumpeerunud klikk poliitikuid ja ärimehi.
Mis saab piirist, mis isegi riigikontrolöri hinnangul on seni läinud ebanormaalselt kalliks?
Piiri ehitamine jätkub. Aga selle projektdokumentatsiooni me vaatame üle, oleme juba vaadanud ning oleme välja töötamas ja osaliselt ka välja töötanud variandid, kuidas me saame odavamalt edasi minna.
See tähendab seda, et me ei kuuluta välja hankeid näiteks seiretehnikale. Me vaatame, kas on võimalik kokku hoida juurdepääsuteede ehitamisest, mis on kulukas, me ei hakka kindlasti soodesse ehitama projektis ettenähtud pontoonteid. Me läheme edasi mõnevõrra aeglasema sammuga ja odavamalt, aga midagi ei jää seisma.
Karjuda sellest, kuidas piir vahetati odava õlle vastu, on jälle pahatahtlik propaganda, see ei vasta tõele.
Täna kogunes Toompea lossi ette hulk noorteadlasi, kes protesteerisid selle vastu, et valitsus otsustas teadust rahastada senisel määral.
Mis puudutab teadusrahastust, siis riigieelarvestrateegias on selgelt öeldud, et on kaks valdkonda, kus kärpeid ei teha – need on riigi kaitse ja teaduse rahastamine.
Teaduse rahastamine jätkub täpselt samasuguse 0,71 protsendi ulatuses SKT-st, nagu see on olnud. Kusjuures tuletame meelde, et Reformierakonna valitsemise ajal oli see korduvalt sellest marginaalist allpool. Nii, et ei ole need varasemad erakonnad, kes praegu on opositsioonis sugugi heldekäelist teadust finantseerinud. Sealt on tulnud teatud investeerimisvõlg, mis ongi tekitanud olukorra, kus ülikoolid ja teadlased on tagajalgadel ning süüdistavad praegust valitsust.
Rõhutan, praegune valitsus jätkab senise investeerimistasemega ja enamgi veel: riigieelarvestrateegias on ette nähtud teaduse lisarahastamine nelja aasta jooksulm 152,4 miljoni euro ulatuses. See tähendab seda, et teadus saab tegelikult raha juurde.
Aga inimesed, kes ei süvene, inimesed, kes lasevad ajalehe pealkirjadel end hulluks ajada, tulevad karjuma, et teaduse rahastamist vähendatakse. Ei vähendata! Vastupidi.
See on siis pahatahtlik propaganda ning napilt kuu aega koos olnud valitsusel lihtsalt ei lasta oma tööd teha?
See on see turmtuli, mis on opositsiooni juhterakonna – Reformierakonna – poolt otsustatud kasutusele võtta.
Me näeme siin põhimõtteliselt seda, et kopeeritakse Ameerika Ühendriikides Donald Trumpi vastast strateegiat ja taktikat – siduda teda kogu aeg ühest süüdistusest teise, ühest skandaalist teise, ühest probleemi tekitamisest teise… Et ta oleks kogu aeg hõivatud mingite kõrvaliste asjadega ega saaks tegeleda sellega, milleks ta on valitud – ehk riigi juhtimisele.
Ja nüüd, meie valitsuse puhul, tehakse opositsiooni juhtimisel ja ajakirjanduse kaasamisel täpselt sedasama.
Kogu aeg veeretakse meile ette mingisuguseid tõlgendusi, mingisuguseid valesüüdistusi, millega me peame tegelema selle asemel et keskenduda ministeeriumides hommikust õhtuni rahulikult oma valdkonna töödele.
Selle turmtule eesmärk on teha valitsusliikmed närviliseks, tekitada erinevate ministeeriumide vahel ebaterve konkurentsiõhkkond, tekitada koalitsioonierakondade vahel pingeid, tekitada olukord, kus üks koalitsioonipartner hakkab teist süüdistama, et miks sa pidid nii ütlema jne.
Aga ma pean küll kinnitama, et siiani ei ole see taktika absoluutselt vilja kandnud. Valitsuskabinetiistungid ja koalitsiooninõukogu istungid on absoluutselt konstruktiivsed ja rahulikud. Me küll arutame neid inforünnakuid ja kooskõlastame oma positsioone, kuigi aeg-ajalt juhtub ka inimlikke libastusi, mida saab mitmeti tõlgendada ja millest ajakirjandus teeb suured pealkirjad.
Aga tegelikkuses on see jälle moonutatud pilt. Koalitsioonis sees mingeid pingeid ei ole.