31.05.2019
Eestis poleks mingit võõraviha, kui sisserännet teostataks mõistlikult – paraku on selle taga omakasupüüdikud või ideoloogilis- poliitilised tahtmised. Pilt on illustratiivne.
Ühe kuritegeliku ideoloogia alusdokumentidesse on siiski sisse kirjutatud väike tõde: kapitalil ei ole rahvust. Ja lisana – vasakliberalismil ei ole südametunnistust.
Kaubandus-tööstuskoja juhiks valitud ehitusettevõtja Toomas Luman peab ettevõtjate ees seisvaks suurimaks probleemiks välistööjõu sisse toomisele seatud piiranguid. Seda seisukohta on Eesti ettevõtjad juba korduvalt väljendanud: ujutame Eesti üle võõrtööjõuga, peaasi, et meil töökäsi oleks.
Ei mingit muret rahvusriigi pärast! Ükspuha mis kontekstis vöörtööjõu probleemist räägitakse, pole ettevõtjate jutus sõnagi demograafilise situatsioonist. See, mille pärast alles Riigikogus piike murti ehk “Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine“, on ettevõtjatele nagu hane selga vesi, sealhulgas ka komisjoni mõte “kujundada Eesti rahvastikupoliitikat, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.”
Maaelu edendaja Jüri Varik kirjutab vastuses Ülo Vooglaiule rahvastikukriisi osas: “Kui ma viimati Tallinnas käisin, siis ausalt öeldes oli probleeme, et saaksin eesti keeles lõunasöögi tellida. Alles neljandas nn restoranis leiti inimene, kes oskas eesti keelt. Kas meil ikka kehtib Eesti Põhiseadus? Peale seda olen vältinud Tallinnas käimist. Pigem lähen Lätti, kus olen välismaalane ja saan vähemalt vene keeles suhelda. Muideks, Tallinnas ei leidnud ka söögikohta, kus oleksin saanud vene keelega hakkama.”
Toomas Luman, kas see ongi teie eesmärk – luua majanduskeskkond, kus eesti rahvusest inimene peab selleks, et saada teenindatud, “spiikima inglišit” või “gavarit po-russkii”?
Luman ütleb ka järgmist: “Kui me ei talu erineva nahavärviga inimesi, siis jäävad Eestis tipptehnoloogiad arendamata.” Jutt on ehk õige, aga kogu see vihkamis- ja rassismiteema on tegelikult nn sallivusleeri algatatud ja välja kujundatud – selleks, et ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel luua Eestile algul “rassismiriigi” maine, siis luua karistussüsteem “rassistliku vihaõhutamise” eest, ja kui keegi enam protesteerida ei julge, siis ujutada riik võõrastest kultuuridest pärit inimestega üle.
Sest vaadakem Eesti “rassismi- ja võõravihajuhtumeid”. Õhuväe ülem Jaak Tarien rääkis mustanahaliste liitlassõdurite solvamisest – jutu tasemel, ei ühtegi konkreetset sõjaväelast. Tartu politsei otsib meedias avaldatud video abil neegri solvajat – videost ei loe midagi välja, ei konflikti ega mustanahalist. Mary Jordanit loobiti kividega – politsei sõnul väljamõeldis.
Konflikt bussijuhi ja neegri vahel ühistranspordis – tunnistajate sõnul olmekonflikt, sest aafriklane vestles telefoniga valjult otse juhi selja taga. Pakistanlase Ažhari solvamise juhtum – videos on näha vaid konflikti lõppu, algusest ei tea keegi midagi, ja jääb kahtlus, et võõras võis ise provotseerida. Delfis ilmunud lugu iraanlasest ettevõtjast, kes soovib Eestist lahkuda – mehe isik on muudetud täiesti anonüümseks, lugu aga kubiseb vastuoludest.
Eestis ei ole ainsatki “rassismijuhtumit”, kus oleks olemas reaalne, oma näoga “kannatanu”, avalikkuse ees antaks mõlemale, ka süüdistatavale, võimalus selgitada situatsiooni, välja toodaks tunnistajad – ei, ainult lahmimine, kiire hukkamõist ja karistus “rassistile”. Kunagises politseisarjas “Damon” lahendas nimitegelane kõik olukorrad ühe fraasiga – “Sa ütled seda sellepärast, et ma olen must!” – ja see töötas alati. Nii lahendatakse ka Eestis “võõraviha ja rassismijuhtumeid” nii, et võõrale antakse justiits- ja moraalses aspektis händikäp.
Eestis otsitakse võõraviha ja rassismi teadlikult, ja kes otsib, see ka leiab. Ilma rassismivastaste aktivistideta oleks olukord märgatavalt rahulikum ja vähem emotsionaalsem. Praegu on loodud olukord, kus välismaalased otsivad ja näevad rassismi seal, kus seda polegi, sest neid on võõraviha eest hoiatatud. Ja eestlasedki vaatavad võõraid ettevaatlikult, sest ei tea, kuidas käituda nii, et nood põhjuseta rassismi ei näeks. Kui mõlemad pooled on valvsad, siis ükspuha, kuidas vastaspool ka ei käituks, nähakse selles halvimat. “Sallivuslased” on loonud sallimatusõhkkonna.
Nimetagem siis asju õigete nimedega: ettevõtjaid huvitab vaid võõrtööjõud ja oma rahakott, aga mitte rahvuse püsimajäämine; võõraviha- ja rassismiteema on esile tõstnud just võõraste väidetavad kaitsjad, kes on probleemi üles kruvinud eimillestki, eesmärgiga luua kunstlik vihaõhkkond ja selle “kaotamiseks” algatada repressioonid – et võõraste sisseveolt igasugused piirangud võtta.