Eestlaste laulu- ja tantsupidu on meie oma, kõik teised on teretulnud külalistena

1. juunil toimunud laulupeo tule süütamise tseremoonia käigus jäi valusalt kõrva kellegi lause, et selle üritusega näitavat Eesti oma kuulumist Euroopa kultuuriruumi.

Mis orjameelsus peitub eestlastes endiselt, et iga üritusega tahetakse ennast kellelegi näidata, midagi tõestada, kellelegi meeltmööda olla? Meie laulupidu on meie endi oma, meie rõõmusündmus, ja me ei pea seda mingi propagandavankri ette rakendama.

Jah, me võime toimuvat võimendada, rääkida maailmale oma tegemistest ja traditsioonidest, kutsuda teisi seda kaema, aga enda väljareklaamimine ei peaks olema eesmärgiks omaette.

Laulu- ja tantsupidu on meie oma rahva pidu, mille puhul on kõige tähtsam, et meie ise, selle maa rahvas, ennast seal hästi tunneksime. Teised võivad seda olla koos meiega, aga me ei pea muretsema nende ega neile mugava olemise kindlustamise pärast. Me tuleme sinna omi laule laulma ja omi tantse tantsima, kõik teised on külalised.

President võib rääkida kõlavaid sõnu “meie inimestest” ja avatud maailmast, aga see pidu pole maailma oma. Randpere võib unistada tervest väljakutäiest eesti keeles laulvatest neegritest, aga olgu see tema märg unenägu. Sallivuslased võivad vaimusilmas näha väljakutäit eri rassidest inimesi lehvitamas vikerkaarelippe ja laulmas sajas keeles, aga selleks on geiparaadid. Eesti laulu- ja tantsupidu on eestlaste kui kultuurirahva päris oma pidu.

See repliik ei tähenda mingit endassesulgumise üleskutset – külalised on alati oodatud. Aga ärge segage eestlaste jaoks olulisse sündmusesse võõraid kultuure, keeli ja ideoloogiaid. See on sündmus, kus lauldakse eesti keeles ja liigutakse eesti meeles. Globalism ja multikultuursus jäägu väravate taha ning orjameelsus paanilises mõttehirmus, et kas see üritus mitte liiga rahvusmeelne pole ja kas mitte internatsionalismi kaasama ei peaks, lennaku kohe prügikasti.