Süüdlaslikud varjud

Uusaasta oli tulemas.

See oli taas üks võimalus teha kõik heaks. Tähistada selle aasta saavutusi ja leinata kaotusi. Ta läheb täna õhtul välja. Ta veedab aega hästi. Nagu alati.

Suure Kölni katedraaliga oli midagi. Ta oli muidugi ateist, aga selle lähedalolek pakkus talle alati tuge. Vahest seepärast, et siin oli ta üles kasvanud ja seda linna oma koduks pidanud. Uusaastal tuli ta oma poisiga alati katedraali juurde. See oli nende jaoks kõige rituaalilähedasem asi.

Tänavu oli tal palju, mille üle uhkust tunda. Ametikõrgendus tööl, uus koer, kelle tema ja Georg, tema poiss, olid võtnud. Nad nimetasid väikese krantsi kantsleri järgi Angelaks. Mitte et poliitika oleks neid huvitanud.

Aga tal jäi üle vaid uhkusest paisuda, kui kantsler avas Saksamaa kõigile neile vaestele hingedele Süüriast. Jah, kui uhke ta oli! Õieti läksid nad Georgiga raudteejaama, et öelda pagulastele tere tulemast Saksamaale. Nende koju. Nad olid isegi rääkinud migrandiperekonnale oma majas peavarju pakkumisest. Nende maja oli piisavalt suur. Tegelikult liigagi suur ühe paari ja nende kahe koera jaoks.

„Vaesekesed,“ meenutas ta. Enamik neist olid noored mehed, mis teda üllatas. Kui üksikult nad peavad end võõral maal tundma! Üks noor mees jäi tol päeval talle meelde. Mees oli umbes kolmekümneaastane ja tema silmist paistis nälg. Sedasama silmavaadet oli tüdruk näinud aastaid tagasi, töötades vabatahtlikuna Lõuna-Ameerikas. Mehe silmad olid peaaegu sama mustad kui ta juuksed, tema räbaldunud riided kõnelesid pikast teekonnast. Tema näost paistis nälg, kuid paistis ka miski muu. Miski, mida tüdruk kunagi varem ei olnud näinud. Erinevalt Lõuna-Ameerikast ei olnud see nälg lihtsalt meeleheitlik, see oli himustav. Jah, himustav nagu nälginud hundi nägu. Hetkeks tundis tüdruk hirmu. Ta häbenes seda. Just siis tegi ta otsuse mõnele neist kadunud hingedest peavarju pakkuda – tal tuli midagi heastada.

Sel aastal teeb ta seda. Tal oli meeles, kui ta sellest oma vanematele rääkis. Kui šokeeritud nad olid! Aga nad ei tahtnud midagi ütelda pärast kõiki neid kannatusi, mis nende oma vanemad olid maailma toonud – nad olid alati väga tundlikud, et neid ei peetaks „rassistideks“ või „progressi“ vastu olevateks. Ta oli ju kuulnud oma ema vargsi isale sosistamas, kui tema pidi kuuldekaugusest väljas olema: „Ma tean, et ma peaks olema toetavam, aga see lihtsalt tundub ohtlik ja veider.“ „Ahaa,“ mõtles ta, see oli täpselt nii, nagu tema professorid olid rääkinud, vanem põlvkond on läbinisti kapinatsid!

„Mina mitte,“ mõtles ta. Tema oli kaastundlik ja eelarvamustevaba. Hea ülikooliharidus ja Lõuna-Ameerikas veedetud suved olid ta teinud selleks, millest talle meeldis mõelda kui maailmakodanikust. „Lõppude lõpuks on meil, sakslastel kohustus kõik heaks teha,“ juurdles ta. Ta ei saanud lahti ka emalikust tundest. Vahest seepärast, et nad olid Georgiga otsustanud mitte lapsi saada, tundis ta nii paljudele nii suuresti kaasa. „Oleks isekas hoida seda armastust ainult oma lapse jaoks,“ mõtles ta. Eespool kerkis suur katedraal.

Kõigi nende mõtete ja mälestuste tulvas kõndis ta koos Georgiga katedraali poole. Kõik need inimesed, kõik need uued näod. Sellest tuleb aasta, mõtles ta, kui maailm hakkab Saksamaad armastama. Lõpuks saab ta reisida, ilma et välismaalased teeks talle rooma tervitust, või matslikud ameeriklased ootaks, et ta teab Kolmanda Reichi iga detaili. Jah, sellest tuleb aasta, kui ta saab olla uhke, et on sakslane.

Nad kõndisid mööda pagulaste grupist. Ta oli nii uhke, et ta lausa säras. See oli uus aasta, uus Saksamaa! Ta hõikas neile ja nad lehvitasid vastu, koguni naeratasid. Nende naeratustes oli midagi pahaendelist, vähemalt mõtles nii Georg.

Numbrite lugemine oli alanud. Nad asusid heas kohas otse katedraali kõrval. Zehn, neun, acht, sieben, sechs, fünf, und so weiter. See algas ja lõppes just nagu igal aastal. Nad kallistasid Georgiga ja suudlesid. Nad olid soojad ja ta oli õnnelik ning armunud. Kui vaid kõik saaksid tunda seda õnne, mõtles ta. Eriti need vaesed pagulased, kui üldse keegi oli seda väärt, siis nemad. Ja sel hetkel teadis ta, mida tal tuli teha – ta oli olnud nii isekas.

Ta läheb nende pagulaste juurde, keda ta varem nägi. Ta pakub neile kodu, ta teeb nad õnnelikuks, see hetk oli nüüd. Oli uusaasta ja tal tuli täita oma osa uue Saksamaa ehitamisel. Sellest saab armastuse Saksamaa. Kõigile avatud Saksamaa. Ta rebis end Georgist lahti.

Ta hakkas eemale kõndima. „Kuhu sa lähed?“ küsis Georg. „Küll sa näed!“ hõikas ta vastu. Seda tuli tal teha üksi, muidu ei tuleks sellest midagi välja. Kuigi põhimõtteliselt toetav, oli Georg nende plaanide osas kaugelt liiga arg. Alati järgmine kuu, järgmine kuu.

Vahel mõtles ta, et Georg ei tahtnud nende plaanidest päriselt osa võtta. Et Georg oli oma irratsionaalsete hirmude küüsis. Aga Georg sai alati lõpuks aru, et temal oli õigus.

Kui ta ise tegutseb, ei saa Georgil midagi selle vastu olla. Jah, nii oli alati tänapäeva meestega. Ta jooksis tagasi sinnapoole, kus nad varem olid näinud mehi. Nad olid endiselt seal.

Katedraali tuled heitsid varju. Nad virvendasid meestel, kes seisid majade vahele viivas koridoris. Mehed naeratasid, ja naeratas temagi.

Lund hakkas sadama. Georg ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Georg ei näinud teda enam kunagi. Ükski sakslane ei näinud…

***

See on kirjutatud Kölnis ja teistes Saksamaa linnades toimunud hirmsate sündmuste mälestuseks.

Sissetung on alanud, on aeg ärgata!

Tõlgitud väljaandest The Radix Journal, teksti autor on Hannibal Bateman.