04.06.2019
Eneken Laanes saatis bumerangi lendu, unustades, et see naaseb tema juurde. Pilt on illustratiivne.
Kirjandusteadlase ja õppejõu Eneken Laanesi vastukiri Maarja Vainole on üks suur ämbrisseastumiste jada. Ehk ta viskab tema pihta saadetud bumerangi tagasi, et see jällegi talle endale kolaka annaks.
Alustuseks vaeb Laanes Maarja Vaino arvamust, et iga rahvuskonservatiivsete vaadetega inimene tehakse automaatselt “ekreiidiks” – ja tema hinnang on see, et “te ju oletegi!” Laanes toob kohe oma “argumendid”: “tegemist on kolumnistiga, kes esindab EKREle lähedasi vaateid ning panustab olulisel määral aega ja energiat nende levitamisse” ja “artiklis kutsub Vaino läbi lillede, kõiki retoorilisi vahendeid kasutades…” Kuigi Laanes toob sisse muna ja kana filosoofilise küsimuse, lajatab ta sisuliselt ikkagi – “te oletegi seda väärt!”
Kui inimene võtab suhu sõna “paremäärmuslane”, siis ei saa Eesti kontekstis enam eeldada, et tema arvamus oleks neutraalne ja objektiivne. Vasakäärmuslane Eneken Laanes teab sarnaselt teiste vihaõhutajatega Helmede sõnavarast ainult lauset “Kui on must, näita ust!” Või veel mõnda fraasi äraleierdatud ja ülevõimendatud “klassikast”.
Muidugi on Laanesel õigus solvuda selle peale, kui keegi nimetab presidenti emotsionaalselt ülesköetud naisterahvaks, kuid esiteks, on palju naisi, kes nii ei arva, ja teiseks – dressipluusis ministrite ametimisse nimetamisele tulnud ja kätlemisest keelduv Kaljulaid oligi üliemotsionaalne. Võib 100% kindel olla, et Riigikogu esimees Henn Põlluaas ei jätaks mitte kunagi ministreid õnnitlemata, kuid need oleks ka Kaja Kallase kabineti ministrid!
“EKRE kriitikute süüdistamine dehumaniseeriva õhkkonna loomises ja nende võrdlemine natsidega, nagu Vaino seda teeb, on tagajärje esitamine põhjuse pähe ja seega demagoogia,” ütleb Laanes. Seega tunnistab ta, et tagajärg ehk EKRE dehumaniseerimise õhkond on siiski olemas, kuigi taas vaieldavas situatsioonis – kumb oli enne, kas muna või kana? Laanese seisukoht ei pruugi siin ainuõige olla.
“Nagu on kirjutanud Jan Kaus: selleks et võrsuks leebuskõne, tuleb külvata selle seemet, mitte vihakõne oma,” vahendab Laanes. Ja miks kirjandusteadlane ise seda põhimõtet ei järgi? Konkreetne artikkel ei mahu kuidagi leebuskõne mõiste alla…
“Teiseks selliseks võtteks on autoriteetide tsiteerimine, vajadusel nende sõnu kontekstist välja rebides ja moonutades,” kirjutab Laanes. Millistele tsitaatidele toetub õppejõud väites, et “Meri ja Krossi kaitseks tuleb küll öelda, et igaüks, kes on tuttav nende sõnaga, teab, et nad ei oleks kunagi Vaino artikli Euroopa-vastasele retoorikale alla kirjutanud.”?
Rääkimata sellest, et Laanes kleebib Maarja Vainole külge “Euroopa-vastalise” sildi, võtab ta endale ka õiguse väita, et teatud inimesi, kes enda eest rääkida enam ei saa, oleks käitunud nii, nagu Laanesele meeldiks. Kas see ei meenuta mitte nende lillelaste lugusid, kes oma esseedes väidavad, et nende Vabadussõjas sõdinud esivanemad poleks tahtnud EKRE-Eestit – kuigi sellise rahvuskeskse Eesti eest nad sõtta läksidki!
Ja lõpetuseks süüdistab Laanes Maarja Vainot Tammsaare sõnade väänamises, väänates need tagasi täpselt sellisteks, nagu see talle endale meeldib. “…eeldades, et Eestis ei leidugi enam inimesi, kes neid tunneks ja aru saaks, mida Tammsaare on nendega mõelnud,” süüdistab ta oponenti, väites sellega, et tema on see, kes teab Tammsaare mõtteid. Muide, kui Laanes väidab, nagu tahaks Maarja Vaino kuulsast kirjanikust kujundada rahvuskonservatiivi, siis sotsid on tast ammugi marksisti teinud.
Omamoodi paradoks on ehk ka see “Tõde ja õigus” ei peegelda sugugi mitte Laanese sallivuslikku multikultimaailma, vaid Andres ja Pearu oli kaks eesti soost juurikat, üsnagi EKRE meeste moodi…
Nii et kirjandusteadlane ja õppejõud Eneken Laanes, ei tulnud teie vastulausest leebuskõnet, vaid ikka rohkem uus vihakõne, aga sellest te oma erudeerituse juures ikkagi aru ei tundu saavat! Kui te aga Maarja Vaino ja enda loo uuesti läbi loete, märkate lihtsamat asja – teil kahel on maailmavaateline erinevus!
Allikas: Postimees