07.06.2019
Sidustaja asemel lõhestaja – Kersti Kaljulaid.
Liberaalne ajaleht Süddeutsche Zeitung on president Kaljulaidile armsaks saanud ning jällegi kasutab ta seda konservatiivide-vaenulikku väljaannet oma riigi halvustamiseks.
Jutt käib intervjuus muidugi väidetavast EKRE tekitatud mainekahjust, mida Kaljulaid trummina taob, kasutusele võetakse sõnad “paremäärmuslus” ja “populism” – ikka selleks, et oma riiki kahjustada.
“Nende sõnavara on selline, mida mina poliitikas näha ei taha,” lausus Kaljulaid. Milline sõnavara, president? Teil pole ju muid väljendeid peale mõne kindla ja ühekordselt kasutatud fraasi, mida seejärel tõesti juba aastaid leierdatakse, kui on vaja uus rünnak EKRE vastu ette võtta!
Kas Kaljulaidil pole mitte kunagi tulnud pähe mõtet oma riiki kaitsta, teemasid pehmendada, näha ette paremaid arenguid? Kas oma riigist hooliv inimene ei peaks valuteemadega ettevaatlikumalt ümber käima? Aga ei, president ei hooli oma kodumaast, lähtudes põhimõttest: “Mida halvem, seda parem!” Kui EKRE-t sõimata saab, siis sobib iga keskkond, pärast teda tulgu või “pasarahe”, presidenti sellest samast Süddeutsche Zeitungist tsiteerides.
Eriline aga on see, et Kaljulaid on võtnud endale õiguse Saksamaad digiarengus õpetada. Kaljulaidi sõnul on Saksamaa tööstus olnud juba alates 1990. aastatest väga digitaalne ja ta ei tea, miks on tööstus valitsuse selles osas maha jätnud – ei tea, ja kommenteerid?!
“Te ei saa oodata, et teie valitsus ühiskonna digitaliseerib”, “…kaks aastat varjusurmas olnud…”, “Aga probleem on see, et kui…” õpetab Eesti president suurt tööstusmaad.
“Kaljulaidi sõnul on see väga pakiline küsimus, sest Saksamaa digitaalne ID on nüüd kasutusel olnud kaks aastat, aga üha rohkem inimesi pettub, sest pärast sisselogimist ei ole suurt midagi teha,” vahendab Delfi Kaljulaidi sõnu. Ühe riigi president räägib teise riigi rahva pettumustest – kui diplomaatiline see üldse on?
Edasi õpetab Kaljulaid “tõelist turvalisust”, mida andvat ID-kaart, unustades meie endi skandaalid ID-kaartide ümber. E-valimiste kontekstis on eriti huvitav tema selgitus: “Kaljulaid märkis, et ei pea garanteerima, et kõik on täiesti turvaline. Ainus, mida peab tegema, on näidata, et see on turvalisem kui paber ja nii kindlasti on.”
“Süddeutsche Zeitung küsis Kaljulaidilt, mis juhtub siis, kui riigis on kõik andmed digitaalsed, aga siis muutub demokraatia autoritarismiks. „Andke andeks! Kas see takistas Stalinil eestlasi Siberisse saatmast, et tal ei olnud digitaalset riiki? Tehnoloogia ei ole instrument, mis teeb inimkonna automaatselt paremaks. Aga kui sellele ettevaatlikult läheneda, ei ole ta ohtlik,” vastas Kaljulaid.”
Siinkohal räägib Kaljulaid teemast täiesti mööda. Ajaleht küsib talt, mis juhtub siis, kui tuleb diktaator ja tal on andmepangad omast käest võtta? President vastab sisuliselt, et Siberisse saata saab ka ilma digipanga andmeteta, eirates fakti, et digiandmetega on valitsejal tükk maad hõlpsam nimekirju koostada ja inimesed üles leida.
Pole midagi öelda, Kaljulaid oskab oma riigi ja presidendi institutsiooni mainet rikkuda.