14.06.2019
Libauudised on probleemiks mujalgi.
Eesti peavoolumeedia on küll kallutatud, kuid mitte alati pole selle taga suuresti ka tegelikkuses meedia kaaperdanud vasakliberaalid, vaid vahel ka ajakirjanike mugavus või töötempo.
Lugeja imestab selle üle, miks meie välisuudised nii kallutatud, kuid põhjuseks on sageli see, et need võetakse üle välisagentuuridelt ega tehta neis muudatusi, kasvõi neutraalsuse suunas. Uudised on kiiresti riknev kaup ja need paisatakse nii kiiresti onlaini, et isegi trükivigu ei parandata – tähtis on see, et väljaanne oleks esmaavaldaja, sest siis loetakse edasist infot alateadlikult just sealt.
Valvetoimetajad paiskavad uudise ruttu lugeja ette ja mida rohkem infot saabub, seda rohkem seda täiendatakse, nii et lõppuudis võib algvariandist väga kardinaalselt erineda. Ideoloogilist suunitlust aga ei võta neist sõnumitest keegi välja.
Igor Gräzin kirjutas Kataloonia iseseisvusreferendumi ajal, et Eestis peavoolumeedias levitatavad uudised on nagu Hispaania keskvalitsuse pressiteated, kus katalaanid on muundatud koletisteks ja keskvalitsus on rahu ja demokraatia kaitsja (kuigi kasutas relvitu rahva vastu vägivalda). Aga põhjus ongi selles, et maailma uudisteagentuurid, kellelt Eesti meedia uudiseid kopeerib, ongi aluseks võtnud Madridi ametlikud avaldused.
Sama toimus hiljuti ka ERR-i Ameerika-reporteri Maria-Ann Rohemäe ümber, keda EKRE juhtpoliitikud süüdistasid ühekülgses, Trumpi-vastases meediakajastuses. Aga ilmselt võtabki eestlanna kiires elurütmis ja uudiste nõudluses infot näiteks CNN-ist, mida kunagi kirjeldati väga edumeelsena, kuid mis tänasel päeval esindab puhtalt ainult Demokraatliku Partei agendat. Võib-olla aitaks see, kui tasakaaluks jälgitaks ka kanalit Fox News?
Eestis kasutavad paljud väljaanded BNS-i (Baltic News Service) vahendatud maailma uudiseid. BNS-il on üheks oluliseks infoallikaks AFP ehk Agence France-Presse, mille ideoloogilist tausta saab näha, kui siseneda Scanpixi pildipanka – sisestades näiteks “Viktor Orban”, tulevad ette peamiselt tema vastaste meeleavaldused. Brexiti puhul peab lahkulöömise toetajate piltide leidmiseks kindlasti kasutama sisendsõna “pro-Brexit” või midagi sarnast, sest esiplaanil on peamiselt Brexiti-vastaste temaatilised pildid. See annab ülevaate meediakanali meelsusest ja France Presse ajab ilmselt Macroni liini, mis on tunnetatav Saksamaa kohta käivatest uudistest.
BNS-i uudistest leiab tänaseni näiteks Itaalia kohta väiteid, mille kohaselt koosneb sealne valitsus “paremäärmuslikust” Liigast ja “vasakpopulistlikust” Viie Tähe Liikumisest. Kas kahe võimuerakonna puhul ikka on vaja selliseid silte külge kleepida? Ei ole usutav, et BNS-i inimesed nii paandunud vasakliberaalid on – nad annavad uudised lihtsalt edasi just selles vasakliberaalses mahlas, nagu see on AFP tekstiuudistes.
Või nagu neljapäeval: “Euroopa euroskeptilised ja parempopulistlikud parteid võtsid neljapäeval Euroopa Parlamendis uueks nimeks Identiteet ja Demokraatia (Identity and Democracy), kuid näod selles fraktsioonis on endised nagu ka poliitika.” See Associated Pressi loo refereering on Eestis käibel olevate sildistamiste kontekstis ilmselgelt pahatahtlik ja parastav.
Oleks tore küll neutraalsemaid uudiseid saada, aga ilmselt ei ole kellelgil enam aega teravaid nurki maha võtta, kui isegi keelekorrektuuri enam ei tehta. Kahjuks aga hakkab just sealt peale nooremate ajakirjanike meelsuse kujundamine – kuuldes kogu aeg AFP-st, et Itaalia Liiga on äärmuslik või CNN-ist, et Trump kloun, hakataksegi seda alateadlikult uskuma, ja tagajärjeks ongi vasakliberaalse mõttelaadiga ajakirjanik. Mõistagi on Eestis arvukalt neidki, kes on seda täiesti teadlikult.
Ajakirjandus loobus alguses neutraalsusest ja sõltumatusest, hakates tegema juhtideoloogia ehk Euroopa ja Põhja-Ameerika liberaalse demokraatiamaastiku lobby-tööd. Loobuti arvamuste vahendamisest ja keskenduti arvamuste kujundamisele.
Nüüd paistab, et sageli pole oluline enam isegi lugeja suunamine, vaid kõmupealkirjadega klikkide saamine, sest sellest sõltub reklaami ost-müük ja väljaande kasum. Nii saabki lugeja intrigeeriva ülatekstiga uudise, millest allpool asuv pealkirja ei kinnita või on sootuks sisutühi. Aga mis sellest – klikk on ju käes ning sotsiaalmeedia poolt tagant tõugatav ja lugeja usalduse kaotanud peavoolumeedia keskendubki operatiivse info edastamise asemel raha teenimisele. See on mõistagi tupiktee.
Lugejal on endiselt üksainus retsept – ta otsib infot erinevatest väljaannetest ning mõtleb kõik loetu siis oma peas läbi, üritades kogu supivahust leida reaalsuse. See pole siiski igaühele jõukohane ja paljude roaks saavadki libauudised, paremal juhul pooltõed.