Diplomaat Toivo Klaar kirjutab Postimehe arvamusloos, et vastupidiselt levitada püütavale hoiakule, ei ole EKRE-le tegelikult midagi ette heita.
„Mitte sellepärast, et partei seisukohad oleksid kuidagimoodi vastuvõetavad, vaid sellepärast, et EKRE on jäänud truuks oma seisukohtadele ja käitumisviisile. Ma ei tea, kas minu kunagine hea kolleeg Mart Helme ja tema parteikaaslased ka päriselt usuvad seda, mida nad räägivad „süvariigist“ ja teistest rahvustest inimestest, aga selline jutt oli neil enne, sellega nad ka jätkavad, sest see kuulub imago juurde, kirjutab Klaar.
Ta jätkab, et EKRE-taolisi parteisid leiab tänapäeval mitmel pool Euroopas.
„EKRE ja tema sõsarparteid on saanud jala ukse vahele, sest vanad ehk peavooluerakonnad on ukse lahti jätnud. Loodus ei kannata tühja kohta ja kui neli Eesti peavooluerakonda ei ole suutnud arvestatavat osa valijaskonnast kõnetada, siis on osa neist EKRE-s leidnud partei, mis neid kõnetab,“ kirjutas diplomaat.
„Neli peavooluerakonda on üksteisele niivõrd sarnased, et oluline osa valijatest, peaaegu 54 protsenti, ei näe neis enam endi esindajaid – on ju kõik kõigiga aastate vältel ühte heitnud. Valitsused on viimase 25 aasta jooksul muutunud, aga riigi valitsemise põhijooned majandus-, sotsiaal-, või julgeolekupoliitikas on ikka samaks jäänud,“ lisas ta.
Rahulolematute arv on pidevalt tõusnud: 2015. aastal oli nende osakaal, kes ei hääletanud peavooluerakondade poolt, 48 protsenti ja 2011. aastal 44 protsenti. Kui 2015. aastal EKRE ja Vabaerakond veel jagasid omavahel riigikogus protestihääli ja -kohti, siis 2019. aastal võttis EKRE kogu saagi.