19.06.2019
Euroopa Liit rukkililleliseks ehk rahvuslikuks!
Uute Uudiste kaasautor Taavi Pärtel vaeb põhjalikult praegust poliitilist olukorda ja edasiminekuvõimalusi.
“Nagu igapäevaselt näha võib, ei ole väga suur osa poliitikutest ja avalikkusest endiselt aru saanud, mille eest kõige laiemas mõttes rahvuskonservatiivid ikkagi seisavad. Teiselt poolt võib olla küllalt neid, kellel on uue valitsuse osas utoopilisi soove.
Kui hästi lühidalt öelda, siis seisame selle eest, et meie oma sünnimaal oleksid asjad korras. Et siin kehtiksid meie põhiseadusessegi kirjapandud põhimõtted, mitte järjekordsete vallutajate poolt pealesurutud väärõpetused.
Rahvuskonservatiivide võimuses ongi tänu osalemisele valitsuskoalitsioonis kontrollida peaaegu kõike, mis siinpool riigipiiri toimub. Eeskätt käib see nende valdkondade kohta, mida juhivad rahvuskonservatiivide ministrid. Ent ka ülejäänud valdkondade puhul on võimalus vajadusel oma seisukoht välja öelda ning koalitsioonipartnerid peavad sellega arvestama. Seda näitas ka koalitsioonilepingu sisu.
Riigipiiri taga toimuva osas on Eesti rahvuskonservatiivide võimalused paratamatult piiratud. Mitte kuidagi pole meie võimuses korda majja lüüa Soomes, Rootsis, Saksamaal ega mujal, rääkimata kaugest Aafrikast. Sellega tuleb kõigil arvestada.
Selle-eest saame toetada oma piiritaguseid aatekaaslasi nende samasuguses võitluses oma maa ja rahva päästmise nimel. Võimul olles saame seda teha samamoodi, nagu omal ajal toetati meie vabadusvõitlejaid Läänest. Selleks annab nüüd väga hea võimaluse meie esindaja valimine Euroopa Parlamenti. See Euroopa rahvaste esinduskogu omas ka Baltimaade vabadusvõitluse toetamisel vägagi tähtsat rolli.
Niisugune toetus on Euroopa tuleviku seisukohast väga oluline, arvestades varasema “vaba maailma” muutumist järjest enam endise NSVL-i sarnaseks – seda just tugevneva tsensuuri ja sõnavabaduse piiramise tõttu. Kui meil on peaprobleemiks info vaba levik, sh. blokkimisterror, mida rahvuslaste vastased meie vastu sotsiaalmeedias juba tükk aega rakendavad, siis lääne ja põhja pool on olukord palju hullem. Seal lisandub veel riiklik administratiiv-justiitsterror, mille keskseks ideeks võitlus “vihakõnede” vastu.
Säärane praktika on äravahetamiseni sarnane sellega, mida omal ajal kasutasid kommunistlikud režiimid. Needki võitlesid sarnaste meetoditega “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” vastu ning samal ajal ülistasid “nõukogude demokraatiat” kui “tõelist rahvavõimu”. Reaalajas võime näha, kuidas kommunistide juhtav Hiina praegugi sellist poliitikat jätkab. Väga suur sarnasus on praegusel Lääne võimude praktikal ka putinliku Venemaa ja islamistliku Iraani võimude harrastatavaga.
Seetõttu ongi meie kõigi jaoks kõige olulisem meeles pidada järgmist:
1) et meie omal kodumaal oleks võim nende käes, kelle jaoks Eesti pole vaid geograafiline mõiste;
2) et me ei unustaks alanud “uue Vabadussõja” käigus ära seda, et tegu on ühtlasi võitlusega kogu Euroopa, vahest isegi kogu Lääne tsivilisatsiooni eest.
Eestis toimuv on lahutamatult seotud kogu Euroopas toimuvaga, seetõttu ei tohi me mingil juhul ükskõikseks jääda mujal toimuva suhtes. Samas tuleb silmas pidada, et kui me ise oma vabadust ei kaitse, siis ei tee seda ka keegi teine. Nagu ka seda, et iga maa ja iga rahvas peab oma vabaduse eest ise seisma ja kontrolli oma riigis toimuva üle uuesti ise saavutama.
Meie ei saa minna Rootsi, Soome ega mujale “revolutsiooni tegema”, see lõpeks asjade praeguse seisu juures ülima tõenäosusega kas “rootsi kardinate” taga või maalt väljasaatmisega, millele lisanduks kindlasti ka igavene maale sissesõidukeeld.
Samamoodi ei maksa oodata, et kuskilt tuleb keegi meid “vabastama”. Ei tule. Tõsi küll, üks erand siiski on. Ainult et sealt ilmakaarest saab “vabastajaid” oodata vaid täielik antieestlane, sest eelmisel korral lõppes see “vabastamine” ligi 20% rahvastiku kaotusega…
Neid põhimõtteid hoolega järgides ongi võimalik saavutada pikemas plaanis olukorra normaliseerimine nii Eestis kui kogu Euroopas. Tõepoolest, Eestis toimuv ei ole sugugi tähtsusetu ka üleeuroopalises kontekstis. Sest mida rohkem riike suudavad siirduda normaalsele rahvuslikule arenguteele, seda vähem võimalusi jääb mistahes antieuroopalikel jõududel oma räpaseid plaane ellu viia.
Ka Ungari peaminister Viktor Orban toetab seisukohta, et Ungari ei pea mitte Euroopa Liidust lahkuma, vaid peab hoopis ise Euroopat muutma. Nii on ka õige, sest vähegi pikemas perspektiivis vajuksid piiritagused probleemid mingil hetkel ikkagi „siiapoole“ riigipiiri. Seega tuleb püüda muuta olukorda kogu Euroopas, et need probleemid saaksid lahendatud.
Väga tähtis on ka mõista, et rahvuskonservatiivid ei ole mitte “lõhkujad”, nagu opositsioon väidab, vaid just nimelt 25-30 aastat tagasi kättevõideldu KAITSJAD. Lammutamisega tegeles varem Edgar Savisaare juhitud Keskerakond, võideldes aastakümneid Eesti kui taastatud rahvusriigi vastu ja hoides alal oma vana unistust multikultuursest “kolmandast vabariigist”.
Õnneks on Jüri Ratase juhtimise all Keskerakond niisugusest poliitikast tasapisi loobunud. Seevastu on avalikult lõhkumisega asunud tegelema varem näiliselt “patriootlikena” käitunud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Kõik see tekitab suurt segadust ja ilmselt pole isegi kõik praegusse koalitsiooni kuuluvate erakondade liikmed sellest veel täielikult aru saanud.
Seda enam tuleb rõhutada, et just rahvuskonservatiivid toetavad traditsioonilise, rahvuslikele huvidele vastava poliitika jätkamist ja mitte ei “kaldu kuhugi kõrvale”, nagu opositsioon nüri järjekindlusega väidab. Pole ju ükski meie rahvuskonservatiivne arvamusliider kritiseerinud NATO liikmelisust ega väitnud, et liitlassuhted USA, Suurbritannia, Poola ja teistega oleksid valed.
Isegi Euroopa Liidu puhul valitseb seisukoht, et seni, kuni ühendus püsib rahvusriikide liiduna, ei tule lahkumine kõne alla. Ei ole keegi ka väitnud, et mõnest teisest olulisest organisatsioonist tuleks välja astuda. Seega on jutud mingist meeletust ja lausa “kohutavast pöördest” täiesti alusetud.
Ainus muutus on see, et pärast euroliiduga ühinemist tooni andma hakanud mõtlemisvõime delegeerimine Brüsselisse on vähemalt valitsuses lõppenud. See ongi see peapõhjus, miks opositsioon meid nii raevukalt ründab.
Ent muus osas mingeid drastilisi muutusi ei ole ja ka ei tule. Kui keegi kardab või koguni ootab, et praegune koalitsioon kuulutab kogu taasiseseisvumisjärgse majandus- jm. poliitika valeks, siis seda ei juhtu mitte mingil juhul. Selleks pole ka põhjust. Me teame pealegi väga hästi, et kuigi üht-teist läks tõepoolest valesti juba 90-ndate algul, tehti põhiosas siiski siis asju õigesti.
Suurima pahameele allikaks on ikkagi uskumatult orjameelne lömitamine Euroopa Liidu ees pärast ühendusega liitumist. Sellele lisanduvad Reformierakonna 17-aastane valitsemine ning eriti 2014-2019 võimul olnud valitsuste vasakäärmuslik poliitika, mida dikteerisid sotsid.
Seega on Eesti elu hakanud kraavi minema peamiselt viimase 5-15 aasta jooksul ja mitte “kohe pärast taasiseseisvumist”. Viimast väitsid just need varasemad “lammutajad” ehk Savisaare-aegse Keskerakonna hääletorud.
Kuigi võib kritiseerida ka varasemaid valitsusi, tuleb siiski meeles pidada, et kõik need on samuti olnud koalitsioonivalitsused. Mis tähendab, et rahvuslaste võimalused olid siis paratamatult piiratud, ka rahvusvaheline olukord oli teistsugune. Oli vaja rohkem „munade peal käia“, kui J.V. Jannseni väljendit kasutada.
Teame nüüd ka väga hästi, kuidas liberaalid ja sotsialistid on alati suutnud neile mittesobivaid ideid kõrvale lükata, põhimõttel “ei-ole-vaja-nii-teha ja kõik”. Pärast seda, kui nimetatud seltskond valitsuses püsiva juhtpositsiooni saavutas, saigi säärasest põhimõttest meie suurim nuhtlus ja Eesti elu arengupidur.
Õnneks on nüüd asjad teisiti. Rahvuslike ideede peamine kandja EKRE on suutnud saavutada püsivalt kõrge populaarsuse ning omab ka väga kindlameelseid ja motiveeritud juhte. Kõik see annabki võimaluse teha lõpuks ometi ära paljud vajalikud asjad, ka need, mida Isamaa ega selle eelkäijad ellu viia ei suutnud. ei suutnud.
Mõistagi saab see teoks tänu sellele, et ka koalitsioonipartnerid seda vähemalt mittevastuseismisega toetavad. Veel kord tuleb kiita Jüri Ratase riigimehelikku otsust mitte minna mugavuskoalitsiooni Reformierakonnaga, vaid valida Eesti tuleviku seisukohast hetkel tõepoolest parimad partnerid.
Samuti tuleb kiita Isamaad, kes tõestas rahvuskonservatiivide kõrvale asudes veelkord, et omaenda juurte taasavastamisega oli siiski tõsi taga ning tegu polnud vaid valimiste-eelse silmamoondusega.
Muidugi püütakse opositsiooni poolt väita, et tegu olevat vaid mingi „Seederi-Reinsalu vastutustundetu avantüüriga“. See ei vasta tõele, hinnanguliselt 80-90% Isamaa liikmetest ja toetajatest on erakonna uue juhtkonna valitud teega rahul.
Vähemuse katse asendada Helir-Valdor Seeder endale meelepärasema esimehega lõppes hävitava lüüasaamisega – vaid 14% soovis äsjasel suurkogul toimunud erakonna esimehe ümbervalimisel Seederi väljavahetamist. Ülejäänud on järelikult olukorraga rahul. Seda on oluline rõhutada, kui Reformierakonna esindajad püüavad näidata, nagu valitseks Isamaas mingi laialdane rahulolematus koostöö vastu EKRE-ga. Sellist rahulolematust lihtsalt pole.
Siinkohal tahakski esitada ka üleskutse kõigile rahvuskonservatiivide toetajatele teha ka omalt poolt kõik selle nimel, et koalitsioon saaks rahulikult töötada. On ju täiesti selge, et partnerite jalgealuse õõnestamine ei oleks mingil juhul EKRE huvides.
Lähema kahe aasta jooksul ei ole ka mitte mingeid valimisi tulemas, seega saame nüüd keskenduda kõige selle elluviimisele, millest oleme seni vaid unistanud. Pealegi püüab opositsioon provotseerida nii koalitsioonipartnerite vahel kui ka sinna kuuluvate erakondade sees konflikte. Seda vägagi kavalate võtetega, mida peab oskama läbi näha.
Lõpetuseks paar sõna ka ideoloogilisest mõõtmest. Eesti asi on keskenduda sellele, mis omab meie kui rahvuse ellujäämise seisukohalt määravat tähtsust. Seega võitlus Eesti kui rahvusriigi säilimise eest ning kõigi värdideoloogiate vastu, mis seda ohustavad – kommunism, islamism, nende mõlema faktiline kaitsja ehk liberaalfašism, samuti putinliku Venemaa ametlik doktriin.
Eksivad kõik need, kes näevad putinlikus Venemaas mingit moraalset „eeskuju“, „vastukaalu“ globalistlikele jõududele või koguni potentsiaalset „vabastajat“. 20 aastat tagasi terrori ja sõjakuritegude läbi sündinud ning samasugust vägivallapoliitikat jätkav režiim ei ole ei moraalne ega ka mingi „eeskuju“. Ka ei kujuta Venemaa mitte mingit vastukaalu mitte kellelegi. Majanduslikku jõudu tal selleks pole, on vaid sõjaline jõud.
Tegelikult ongi praeguse vastasseisu taga lääneriikidega peamiselt vaid see, et suudeta Lääne globalistidega kokku leppida, kumb pool hakkab kogu seda globaliseerunud maailma juhtima. Mis „vabastamisse“ puutub, siis selle kohta tasuks lähemalt küsida ukrainlastelt, grusiinidelt ja tšetšeenidelt. Tagatipuks ähvardab Venemaadki islamiseerumine, mis toimub tegelikult isegi kiiremini kui Lääne- ja Põhja-Euroopas.
Igal juhul me oleme jätkuvalt nende vastu, kelle arust on oma kodu kaitsmine idast tulnud pättide eest vaat et kuritegu, sest „Venemaa ju võitleb globalismi vastu – seega Venemaa vastased on globalistide käsilased“. Niisamamoodi oleme nende vastu, kelle arust on oma kodu kaitsmine mõnest muust ilmakaarest tulnud pättide eest kuritegu, sest „tegu on ju puudustkannatavate kolonialismi- ja sõjaohvritega, seega nende vastased on mitte ainult rassistid, vaid ka Lääne kuritegeliku imperialistliku poliitika toetajad“.
Pidagem seda alati meeles, et mitte kellegi poolt ülimuslikuks kuulutatud müütilised „kõrgemad eesmärgid“ ei ole väärt meie lähedaste julgeoleku või koguni elu ohverdamist. Meid on selleks liiga vähe. Kes vastupidist väidab, seda tulebki käsitleda vaenlasena.
Kindlasti pole Eesti rahvuslikes huvides asuda sildupõletava retoorikaga võtma kõige kõrgemal tasandil seisukohti mingites maailmaajaloolistes küsimustes, millel pole Eestiga kas üldse mingit seost või on see seos vaid kaudne. Vandenõuteooriaid on paraku väga erinevaid ning paljusid neist levitavad just meile vaenulike ideoloogiate kaitsjad. Just sellepärast tulebki keskenduda eeskätt Eesti huvidele ja võidelda üheselt identifitseeritavate vaenlaste vastu, keda sai eelpool juba nimetatud.
Võib küll tunduda, et vastaseid on palju ja need on tohutu suured. Ent igasuguste loogikareeglite vastaselt Eesti võitis 100 aasta eest ühe sellise sõja koguni kahe endast palju vägevama vastase vastu. Pidagem meeles ka seda, et praegu ei ole me üksi, kuigi opositsioon just selle väitega rahvast hirmutab. Erinevate maade rahvuslased teevad juba praegu koostööd, ehkki on ka lahkarvamusi teatud küsimustes. Küllap aja jooksul ka eriarvamused suudetakse ületada. Siin võibki suur osa olla just Eesti rahvuskonservatiividel.”