Paljusid eestlasi rabas täna kaljulaidiliku euroorjameelsuse uus nähtus – Liivimaa kubermangu lipp Tartu laulupeol.
Tundub, et praeguse presidendi võimulesaamise järel püütakse eestluse identiteeti igati ähmastada, hajutada, naeruvääristada ja lõppkokkuvõttes hävitada.
Oleme juba kuulnud sellest, et eestlane võib olla igaüks, ka mustanahaline või venekeelne. Nüüd ei taha Kadrioru satraap enam laulupidugi sinimustvalgeks pidada. Helen Sildna rukkilillepurune Eestimaa ajab riigipeal südame pahaks.
Tartu Postimees kirjutab: “Täna õhtul kell kuus löövad Tartu laululaval häälepaelad valla tuhanded koorilauljad ning algab Tartu laulupidu. Lauljaid ja peolisi on suure Eesti lipu kõrval tervitamas ka Liivimaa kubermangu puna-rohe-valge trikoloor. Põhjus peitub selles, et esimese üldlaulupeo ajal 1869. aastal kuulus peopaik Tartu toonase Liivimaa kubermangu koosseisu – nõnda oli ka esimese üldlaulupeo märk just nimelt Liivimaa kubermangu värvides.”
Liivimaa kubermangu lipp lehvis tollal seetõttu, et Eesti oli võõrvõimu all ja kaheks kubermanguks jagatud. Tollal oli selline lipp laulupeol paratamatus, aga nüüd ju pole – miks me peame tagasi minema 150 aasta tagusesse orjaaega?
Või võttes aluseks Postimehe kommentaarid – miks siis ei heisata Eesti NSV lippe, sest laulupeo sajandal sünnipäeval ju lehvisid needki, ikka Vene ülemvõimu märgiks. “Valitseva võõrvõimu haldusjaotus ei oma mingit tähtsust rahvusliku ärkamise kontekstis. Millist embleemi tol hetkel kasutati, ei saa olla siduv praegusega,” ütleb üks vihane inimene.
“Näiteks hiljaaegu lakuti suisa kõrgeimal riiklikul tasemel taanlaste saabast, ülistati võõrvallutajate Dannebrogi legendi ning eestlaste kaotust ja salati maha tegelik Tallinna kirjalik esmamainimine aastal 1154,” kirjutab üks kommentaator. Tõepoolest, Kaljulaid korraldas teisele Eesti vallutajale ülistuspeo, oskamata isegi kuninglike kõrgustega suhelda!
Lisada võiks (ja peaks) ju ka Reformierakonna ja sotside orjahinged, kellele peab Brüsseli isandate lipp ka Riigikogus seadusi tehes kogu aeg meelde tuletama, et nad kannavad endiselt ahelaid ja peavad eurodirektiivis näpuga järge ajama.
Lõppu sobib veel üks kommentaar Tartu Postimehest: “Paraku mõnede eestlaste identiteedis – paraku ka laulupeo juhtide hinges – võib täheldada orjameelsusest ja endistele isandatele alt üles vaatamist ja nad ei saa sellest isegi aru kui rääkida, solvuvad. Inimeste kultuuriline pidetus, kahepalgelisus, kolonisaatorite erotiseerimine, lollide võõraste ettekirjutuste täitmine pugejaliku täpsusega, – siit tulevad mitmed eesti ühiskonna hädad. See on märk endisest koloniaalajastust või nagu vanasti nimetati, pimedast orjaööst.”
Vähemalt üks tähelepanek on lohutav – tugev tuul kiskus Liivimaa kubermangu lipu lahti, kuid mitte Eesti sinimustvalget. Häbi olgu aga neil, kes ka vabana hinges veel orjad on!