24.06.2019
Jaanitule tegemine peaks loobuma kommertslikkusest ja muutuma taas rahvalikuks tähtsündmuseks.
Kui ma enne jaani postitasin sotsiaalmeediasse pildi oma ettevalmistatud jaanilõkkest, siis päris paljud kommentaatorid tunnistasid, et läheks isegi mingile väikesele jaanikule, kus olla koos vaid sõpradega.
Mitmed mu linnasõbrad tunnistasid, et ei lähe suurtele jaaniüritustele, vaid veedavad pigem hubase õhtu kodus. Vastseliinas aga küsis üks maale tulnud seltskond poemüüjalt, et kas läheduses mõnda külajaanituld on leida, kuhu paar võõrastki ära mahuks.
Tundub, et paljud eestlased ei taha enam käia neil suurtel kommertsüritustel, kus mängib vali muusika, tuiavad purjus inimesed ja pärast üritust on prügiga kaetud maa järel. Muidugi on endiselt suur hulk neid, kes sellisesse kohta just lähekski, aga mõistusega inimesed eelistavad rahulikumat ja rahvalikumat üritust.
Suured tähtpäevad on juba ammu muudetud kommertspalaganiks, eriti jõulud, kus esimesed vidinad ilmuvad müüki juba novembri algul. Õnneks on meie inimesed juba piisavalt mõistlikud ja see suur jõulukinkide ostutuhin tundub möödas olevat – ostetakse vaid lähedastele ja mõõdukalt, mitte väga kallist kingitust.
Minul viskas kommertslikkus lõplikult üle siis, kui laiemalt asuti tähistama muinastulede ööd ja ma lugesin Lohusalu sadamas toimuvast suurüritusest, kus esinesid viis solisti ja “pidu käib hommikuni”!
Inimesed, kas te ikka mõtlete, kui midagi ette võtate? Muinastuled olid rannarahvale midagi isiklikku, sest vanadel aegadel kaotati merele palju lähedasi; tuledega anti sümboolselt märku, et kodu ootab ja hoiatati rannakaride eest. Ja nüüd äkki – muinastulede pidu!
Jaanipäeva märksõnadeks on juba saanud purjus juhid, õnnetused ja haiged pead. Ära unustatud on traditsioonilised ümberlõkketegevused ja sõnajalaõie otsimine. Kord aastas võiks ju joomise asemel tagasi minna muinasaega, kus kustuva lõkke ääres vaadati lähedaste seltsis, kuidas Eha ja Koit kohtuvad…