02.07.2019
Big Ben vahetult enne remonti.
Uute Uudiste kirjasaatja Hillar Viks kirjutab humoorikalt oma reisist Suurbritanniasse.
“Hall hübriidmootoriga takso, rool valel pool, mõõdab vaikse surinaga 8–realisel kiirteel kilomeetreid Lutoni lennujaamast Põhja-Londonisse. Siin ma siis olen, luuser Hillar, üks neist 100 000 EKRE valijast, „kes on kõige vähem osa saanud Eesti eduloost” , nagu Buratino teadis kosta.
Õnneks meie pakistanlasest autojuht seda ei tea ja käitub kõigiti viisakalt. Nelja lapse isa, kes on 14 aastat Inglismaal elanud. Kasutab oma uuest kodumaast rääkides vaheldumisi määratlust „this country” ja „our country”, uut Pakistani sellest teha ei taha.
Aga mis siis saab, kui tema tütar tahab naituda „to one English boy?” – Siis peab inglane islamisse astuma, nagu koraan määrab. Aga kui ei astu? Ja tütar tahab ka hoopis islamist lahti saada? – Siis kallale ei lähe, selgitab ta kannatlikult – ja kui see ei aita, laseb tütrel minna. Austab Briti seadusi.
Järgmist küsimust esitades olen veidi põnevil – mida tema arvab islamiterrorismist, kas hakkavad emotsioonid kobrutama? Ei mitää, nagu ütleb põhjanaaber, mehel ei liigu ükski närv. Seletab rahulikult, et põhjuseks on vaesus ja Islami Kaitse Liigat toetab 5–10 % moslemitest… hmm, aga kui palju see siis teeb? 5000? 10 000? 100 000 Allahi-kummardajat?
Lahkumisel teeb ka mu abikaasa, naine kui niisugune, väikese avantüüri – annab moslemile käe. See võetakse naeratusega vastu. Minu kätt surub koguni kaks korda. Kohe nagu diplomaadid aiapeol.
Järgmisel õhtul seisan Thamesi sillal ja imetlen parlamendihoone kivipitsilist toredust võimsalt voogava jõe kaldal. Üldse jättis arhitektuur sellest linnast kõige parema mulje. Suurejooneline, helge ja ilma selle depressiivse asfaldi-hallita, millesse meie arhitektid armastavad oma loomingut rüütada. Parlamendihoonel lehvib uhkelt Union Jack, aga kõrghoonetel, issandale veel lähemal kui riigilipp, toretsevad vikerkaarevärvides pede–lesbilipud.
Pilku maa peale tuues tundub, et oled sattunud Aafrikasse, kus on liikvel ka kollaseid, pruune ja isegi valgeid turiste. Big-Ben on remondis, aga kella sihverplaat vaatab kilede vahelt siiski välja. Huvitav, mis sealt koorub, kui tellingud ja katted maha võetakse? Kas endisest kaunim kellatorn, minarett või poliitkorrektselt arhitektuursesse vormi valatud Aafrika termiidipesa?
Tallinna Lennujaama sattudes häirib mind alati Lennart Meri kujutav bareljeef – minu mälusse on president jäänud uhke sirge mehena, aga see seal on nagu õnnetu vana mees, kes muretseb selle üle, kas pinsipäevani rahaga välja tuleb. See ei ole presidendi kehakeel.
Britid on oma söör Winstonist teinud aga hoopis kössis ja kepiga vanuri, see mõjub Westminster Abbey juures pargis nagu pronksi valatud patukahetsus. Ei võidumärki, ei sõjavõitja uhkust. Nelson Mandela kuju sealsamas lähedal on on aga täielik self-made-man: rüht sirge ja käed poliitikaorkestri dirigeerimiseks ette tõstetud. Mahatma Gandhi seisab kui enesekindel intellektuaal, kes teadlikult märke vahetanud – ülikonna ja lipsu asemel sandaalid ja lihtne riidepalakas.
Aga võib-olla ongi brittidel häbiuss kallal? Muudkui koloniseerisid ja orjastasid, sestap kujutavadki oma meest maadligi ja nendele tuule alla teinud neegri- ja indiapealikuid edumeestena?
Seda tunnet ei kanna küll noor džentelmen, kes Buckingami lossis aristokraatseid hobuseid, uhkeid tõldu ja kullatud livreesid kiidab. Millal küll Kersti Kaljulaid teeb kuningannale selgeks, et koloniaalaegsete tavade järgimine, eriti kullatud tõldadega tänavatel uhkeldamine, on valgete ülemvõimu ülbe demonstratsioon, palju hullem kui OK märk, et tuleb „püsti tõusta ja aidata”, nagu ta ÜRO kõnetoolist kuulutas.
See tähendab kõik oma kallis kolooniatest kokku röövitud vara maha müüja ja saadud raha Aafrikasse laiali jagada, et need seal ei peaks põllul küürutama, vaid saaksid täiega pühenduda oma lemmikharrastustele – sõdimisele ja sigimisele.
Aga ükskord algab aega, kus kõik kohad parlamendis, endal` võtvad värvilised. Küll siis õiglus jõuab koju tulnukatel õnne tooma Briti saartel korda looma.
Annaks Allah et ma eksiks. Big Ben muudkui tunde toksib.”