18.01.2016
Malle Pärn
Väikeseks sissejuhatuseks tsiteerin lähiminevikust üht presidendi eriti ilmekat kõnet: “Mootorrataste summutamata möirgamise keelepruugiga jutlustatakse meile, et eesti keel ja kultuur on “ohus”. Ma ei mõista. Eesti keel ja kultuur pole kunagi pärast 1940. aastat nii tugev olnud kui täna.”
Kas presidendi kõne on näide sellest “tugevast” keelest ja kultuurist?
Eesti keel ja kultuur pole kunagi olnud nii agressiivselt äralagastatud igasugu võõrnähtuste, võõrmõistete, võõrvormide ja võõrtähenduste poolt, mis meie keelele ja kultuurile omased ei ole. Kasvõi see “täna”, mida poliitikud aina kasutavad pikema perioodi kohta, ehkki TÄNA klassikalises eesti keeles tähendab käesolevat päeva, õhtut, ööd, 24 tunni ulatuses.
Nõukogude ajal hoidis suur osa intelligentsist kiivalt alles meie oma mõtlemise ja oma ilusa klassikalise keele. Nüüd on suur osa meediast ja avaliku elu tegelastest hakanud rääkima mingit uut dialekti, kus paljudele sõnadele antakse uus tähendus.
Valitsev klikk asetab ennast nii-öelda pildi keskele, ja lükkab ääre peale need, kes temaga ühel nõul ei ole. Ja siis nimetab ta neid äärmuslikeks ehk võõra nimetusega ekstremistideks. Oma suva järgi, sest mitte ükski erakond ei ole ennast kuulutanud ekstremistlikuks erakonnaks. Lühend EKRE ei tule sõnast “ekstremist”.
Mis on üldse äärmuslik?
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb: “äärmuslik – keskmisest, tavapärasest täiesti erinev, äärmusse kalduv; ekstreemne; ekstremistlik.”
Kuidas on EKRE olnud äärmuslik? Milles? Millega? Tavapärasest täiesti erinev? Missugune punkt nende programmis on äärmuslik? See, et ta põhimõtted ja eesmärgid on ehk äärmuslikult ERINEVAD reformarite ja sotside omadest, ei tee teda veel objektiivselt “äärmuslikuks”.
Äärmuslik oleks ta siis, kui oleks terve mõistuse vastu, kui oleks vägivaldne, kui oleks rahva vastu, kui esitaks absurdseid nõudmisi. Rahva suhtes käituvad praegu äärmuslikult pigem sotsid ja refid, samuti president, kes juba paar aastat igas kõnes (oma) rahvast sõimab.
Uurin veel seda sõnaraamatut: “natslik – natsionaalsotsialistlik, natsismile ja natsidele omane. Näited: natslik Saksamaa, natslikud võimumehed, natslik propaganda.”
Ka selle sõnaga on meie meedias äraspidist tennist mängitud. Miskipärast haaratakse ajaloost mõni pahaks kuulutatud sümbolsõna ja hakatakse ebamugavaid isemõtlejaid sellega tümitama. Meil ei ole ju natsionaalsotsialismi.
Kusjuures natsionalism on lihtsalt rahvuslus. Aga rahvuslast ei tohiks nimetada natsiks, sest sellel on kindel tähendus.
Sõnaraamat: “rahvuslus – samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilming, suunatud oma rahvuse säilitamisele ja põlistamisele, natsionalism. Eesti rahvuslus tekkis 19. saj. ärkamisajal.”
Mis selles halba on? Kas seda saab nimetada äärmuslikkuseks? Kelle jaoks on see äärmuslik? Vaid nende jaoks, kes EI SOOVI rahvuse säilitamist ja kokkukuuluvust, põlistamist, mis sai alguse ärkamisajal, 19. sajandil. Kas ka ärkamisaeg oli paha? Mitmed meediategelased ja poliitikud on halvustanud rahvuslasi, tituleerinud neid natsideks ja äärmuslasteks ja vihakõnelejateks ja ühiskonna lõhestajateks, – kas nad soovivad eesti rahvuse väljasuremist, kas neid häirib eestlaste kokkukuuluvustunne? Kas rahva ühtsus ja edasikestmise soov on äärmuslik??
Edasi: “rassistlik – rassismile, rassistidele omane, sellest lähtuv; rassismi toetav, seda pooldav. (näited: Rassistlikud ringkonnad. Põlisrahva rassistlik alavääristamine).”
“Rassism – teooria, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud ebavõrdseteks rassideks, rassiteooria; selle rakendus tegelikus poliitikas. Rassism oli natsismi ideoloogiliseks aluseks. Rassismi sünnitatud metsikused. || (laiemalt:) halvustav suhtumine teisest rassist, rahvusest ja kultuurist inimestesse.”
Eks ole huvitav näide: “põlisrahva rassistlik alavääristamine”. Kas meil on praegu tegemist sellise nähtusega? Mustanahalisi ei tohi neegriteks nimetada, nende kuritegudestki ei tohi rääkida, neid õnneotsijaid tuleb hellitavalt pagulasteks nimetada, nende mängudega tuleb harjuda, aga valgeid, oma kaasmaalasi, tohib nimetada ekstremistideks, madalalaubalisteks, tagurlasteks, homofoobideks, rassistideks, kurjuse purskajateks, lõhestajateks, vihakõnelejateks… Mustanahalistele võõrastele peame avama oma kodud, aga valged sisepagulased olgu vait ja vaadaku, kuidas ise hakkama saavad.
On vaid üks päris uus -ism, mida sallivuslased kasutavad: putinism. Ent keegi pole ära seletanud, mida see õieti tähendab. Minu teada ei ole ajaloos sellist -ismi olnud. Või tohib igaüks võtta kasutusele suvalise nimega -ismi, nii et meiegi võiksime presidendi viimaste kõnede põhjal kasutusele võtta sõna “ilvesism”: mis tähendaks oma rahva järjekindlat sõimamist ja halvustamist kõrge poliitiku poolt?
Mõned inimesed ütlevad: “kui mure oma rahva pärast on rassistlik, siis ma olengi rassist…” Nii ei tohi öelda! Sellega annate demagoogidele trumbi kätte: “ta tunnistas ise ennast rassistiks.” Demagoog ei mõista irooniat. Ta haarab ühe lause ja teeb sellest loosungi.
Me peame aina kordama ja kordama nende sõnade tegelikke tähendusi. Ei, me ei ole rassistid, me ei ole homofoobid, me ei ole lõhestajad, me ei ole vihakülvajad, me ei ole äärmuslased, natsid, putinistid, kurjuse purskajad.
Me oleme INIMESED, eestlased, kelle jaoks Põhiseadus on püha, kes austavad oma esivanemate kultuuri ja traditsioone, kes peavad lugu oma kaasmaalastest, ja kes tahavad, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Siin, meie omal kodumaal, imekaunil (ikka veel!) Eestimaal.
Miks teie seda ei taha, liberalistid, sallivuslased, brüsseli vasallid ja õuelaulikud, plastmassist arvamusliidrid, islami eelvägede ja mustade ülalpeetavate ihalejad, ja – rahva enamikku põlgav president?