08.07.2019
Riigiteadlane Viljar Veebel käsitleb Eesti Päevalehes üsnagi ülevaatlikult Euroopa Liidu uute juhtide stagnatsioonihõngulist valimist, eraldi maksaks välja tuua mõned tema järeldused.
Viljar Veebel nendib, et kokkuvõttes võib nõustuda peaminister Jüri Ratasega, kes ütles, et „on valitud suurte kogemustega Euroopa-meelsed juhid”. Tema aga lisab omalt poolt tõsiasja, et eemale jäid noored muutustemeelsed ja euroskeptilised juhid, kellel on ometigi oma visioon ja selge toetus nii valijate kui ka riigijuhtide seas.
“On kahju ja pikaajalises plaanis ka kahjulik, et EL-i juhtimisse kaasati endiselt vaid traditsioonilised suured eurooptimistlikud erakonnad, kuigi viimaste valimiste tulemused näitasid selgelt alternatiivsete jõudude mõjuvõimu kasvu,” rõhutab riigiteadlane.
Ta toob välja ka Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja Donald Tuski märkuse, et hoolimata viimaste aastate probleemidest on ta kindel, et Euroopa Liidu uus juhtkond kurssi ei muuda.
“Seega on oodata, et üdini eurooptimistlikud, aga stagneerunud juhtjõud vastanduvad muutuseid nõudvatele euroskeptilistele riigipeadele ja Euroopa Parlamendi alternatiivsete parteiühenduste liikmetele. Erand pole siin ka Eesti praegune valitsuskoalitsioon, mis põhineb väga selgelt teistel jõujoontel kui EL-i uued ametikohad,” lisab Viljar Veebel.
Nii jääbki tõdeda, et Euroopa Liidu senine juhteliit (mitte Euroopa Parlamendi valijad) valis stagnatsiooni, kuigi üritas seejuures mõned kosmeetilised muudatused teha. Siin võib tõmmata paralleele Brežnevi-järgse Nõukogude liiduga, kus liitriiki päästma topiti “puruvanakesed” Andropov ja Tšernenko, kuid impeerium jõudis ikkagi valulise perestroika ja sealt edasi NLiidu lagunemiseni.
Uued Euroopa Parlamendi valimised ei toonud endaga kaasa “europerestroikat”, seega valiti valusaim lagunemisvariant, mille esimeseks pääsukeseks on Brexit.
Pikemalt EPL-is.