Oravapartei ülesupitatud populaarsus kipub aeg-ajalt murenema, eriti kui küsimus nende toetamisest on “jah-ei” võtmes.
TV 3 Seitsmeste Uudiste vaatajaküsimus “Kas Teie toetate Reformierakonda?” andis vastuseks 28 protsenti “Jah”, 72 protsenti “Ei”. Siit saab välja lugeda, et kõvasti üle kahe kolmandiku televaatajatest ei soovi “rotierakonda” Stenbocki majas näha.
Muidugi pole uudistesaadete uuringud võrreldavad vastavate agentuuride omadega, kuid mingi pildi nad siiski annavad – isegi kui mingi erakond mobiliseerib oma toetajad mingil talle kasulikul moel vastama, on helesinise ekraani ees ka oponentide uudistealtid toetajad.
Siinkohal maksab üle arutleda Reformierakonna toetuse suuruse üle. Esiteks annavad populaarsusuuringutes oma toetuse neile Reformierakonna alalised toetajad ja neid polegi vähe – need, kel on koopaoravate võimutsemise ajal hästi läinud; need, kellele meeldib stagneerunud rütmis tiksuda ja kes kardavad muudatusi; lõpuks ka “soo” ehk inimesed, kellel meeldib “rikaste ja ilusate” sabas sörkida.
Viimaste aegade kõrge protsendi on poliitoravatele andnud ka see, et nad on siiski opositsiooni suurim ja tugevaim jõud – võimukoalitsiooni vastased koonduvad ikka vastasrinna liidri taha. Seda tõestab ka vasakäärmuslike sotside ja Eesti 200 populaarsuse paigalpüsimine – igaüks, kes ei taha KE, EKRE ja Isamaa valitsust, annab toetuse Reformierakonnale kui ainsale, kes on võimeline midagi muutma.
Aga mida aeg edasi, seda rohkem saab praegune valitsus reaalseid tulemusi ette näidata ja seda enam mõistavad inimesed, et ka koalitsioonil pole viga midagi. “Rotierakonna” toiduahel aga laguneb üha enam, kui viljasalvest eemal ollakse…