13.07.2019
Paljud inimesed on juba öelnud, et seekordne laulupidu mitte ei ühendanud eestlasi, vaid lahutas. Pilt on illustratiivne.
Sotsiaalmeedias teravate postituste poolest tuntud Roosa Udu, kes on juba ka FB blokeeringuid tunda saanud, kirjutab asjaliku loo, mida on paslik ka Uutel Uudistel vahendada.
“Ma ei imestaks, kui 2019. aasta läheks ajalukku „hüsteerilise ajakirjanduse“ aastana. Tulevikus saadaks siit hulgaliselt materjali nii bakalaureuse- kui ka magistritöödeks, kuidas emotsionaalselt ülesköetud ajakirjanikud ühiskondlikke protsesse püüdsid suunata. Või siis oma lugejate tunnetele rõhusid, et sel moel nende arvamust mõjutada.
Taolise stiili harrastamine näitab suurel määral seda, et argumentidest tuleb puudu. Siit kerkib omakorda küsimus inimese sobivusest ajakirjaniku ametisse. Pelgalt tunnetele rõhumine tähendab sisuliselt mütsiga lööma minemist. Endast vähegi lugupidav ajakirjanik peaks sellest küll hoiduma.
Eile tegin juttu sellest hüsteeriast, mis puhkes, kui kultuuriminister Lukas oma laulupeo lõpukõnes tsiteeris kahe Alo Matiiseni laulu pealkirja. Omaette käsitlemist väärib siin ka Priit Simsoni kirjutis Eesti Päevalehes, mille pealkiri süüdistab Lukast otsesõnu Lasnamäe alavääristamises ning laulupeo ja kogu Eesti kahjustamises.
„Peab olema päris arust ära, et minna laulukaare alla, kus vaatavad sulle vastu 11 koori või orkestrit Lasnamäelt ja öelda neile: „Peatage Lasnamäe!“ Minister ja lapsed – pole just võrdne vastasseis,“ alustab Simson oma artiklit.
Peab olema päris suur demagoog, et näidata asja nii, nagu oleks minister pöördunud laste poole. Simson vaikib surnuks, et kivi visati hoopis kinnisvaraarendajate ja Tallinna linnavalitsuse kapsaaeda. Eks tal ole hämamiseks omajagu põhjustki, sest töötab ta ju Tallinna linnavalitsuse nõunikuna. Oma lehm ojas – nagu öeldakse, sestap on otstarbekam lapsukesed ette lükata, et kahtlaste plaanide tegelikud tagamaad jääksid kenasti nende varju.
„Ja neile lastele ja noortele öeldi, et paik, kust nad pärit on, on kuidagi alaväärne!“ ahastab Simson. „Mida peaks kultuuriministri sellisest avaldusest mõtlema Tallinna Laagna gümnaasiumi mudilaskoori liige või Tallinna Läänemere gümnaasiumi mudilaskoori laulja? Või Pae gümnaasiumi 2.-3. klassi tantsija?“
Et mudilased hakkaksid nõnda arvama, nagu Simson seda tahab, tuleb enne muidugi teha tublit ässitustööd. Aga kuna laste ideoloogiline töötlemine on viimasel ajal õige hoo sisse saanud, siis pole siin midagi ületamatut. Kättevõtmise asi.
Selline pisaratekiskumine on minu jaoks ülimalt silmakirjalik. Miks peaksin uskuma Simsoni lärmakat hala Lasnamäe mudilaste pärast, kui ta oli vait nagu sukk, kui kultuurilehes kirjutati:
„Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks. Noored tuleb viia suurel üritusel koos tuhandetega massipsühhoosi, mis annaks nende isiksusele tugeva hoobi ja suunaks neid ka tulevikus. Eestlus on fentanüül, mida pole vaja kritiseerida, kui pole seda ise teinud. Sa tahad keerulise, ähvardava maailma taustal olla korraks koos teiste omasugustega ja mõelda ainult sellest, kui hea sul olla on. Palju õnne, sa süstisid just natsismi ja ootad uut doosi.“
Miks ei poetanud Priit Simson poolt sõnagi mudilaskoori liikmete või 2.-3. klassi tantsijate kaitseks, kes olid talv otsa treeninud, siis ühisproovides pingutanud ja lõpuks selles samas peomeeleolus, mis kõik teised? Miks ei kirjutanud ta arvamusartiklit, et Sirbi peatoimetaja peab olema arust ära, kui laseb oma lehe veergudel noori lauljaid ja tantsijaid võrrelda fentanüülisõltlastest natsidega?
Nendest sõnadest pole vaja solvangut otsida, see lausa hüppab ise näkku, erinevalt sõnapaarist „Peatage Lasnamäe!“, milles pole mingit alavääristamist.
Kui ma ütlen Priit Simsonile: „Ärge laske oma koeral vabalt tänaval joosta!“, siis ei alaväärista ma koera, vaid soovin, et ta püsiks ettenähtud piirides. Nagu Lasnamäegi, mille koht ei ole lauluväljakul.
Miks ei alustanud Simson kaks aastat tagasi sõnasõda tollase kultuuriministriga, kes asus raevukalt kaitsema mittemilleski süüdi olevate laste solvajat? Kuhu jäid tema empaatiatunne ja pisarad siis?
Merilin Pärli arvates kaaperdas Tõnis Lukas laulupeo – justkui see oleks sündmus, mis toimub tema armust. Lauljad aga „peitsid nägu piinlikkusest pihku“. Pilt oleks nagu selge – arust ära minister kuritarvitas oma võimu ja rikkus kauni peo ühe hoobiga ära. Paraku võime Priit Simsoni loost välja lugeda hoopis midagi muud:
„Kummaline oli vaadata, kuidas ülejäänud Eesti sel hetkel Lasnamäe üksi jättis. Alguses valitses vaikus. Ajakirjanikud, kes muidu tunnevad lolli lause ära kasvõi kahe kilomeetri kauguselt ja panevad selle esiküljele, ilmselgelt eirasid ütlust, mis raudselt läks paljudele osalistele hinge. Ainult ERR-i portaal korjas sellise pealkirja kiirelt üles.“
Nii et isegi hästitreenitud skandaalimeistrid ei näinud selles kõnes midagi ebatavalist? Alles siis, kui üks nendest hakkas seda konti järama, sööstsid ka teised klähvides järele. Ja „paljudele osalistele“ läks asi hinge alles pärast seda, kui ässitajad neile oma tõlgenduse ette olid söötnud.
Valada krokodillipisaraid kunstlikult ülesklopitud skandaalikese peale ja olla resoluutselt vait, kui räigemat laste solvamist polegi võimalik ette kujutada – see ei tee Simsonile au.
„Mismoodi on poolesaja liikmega Lasnamäe muusikakooli sümfooniaorkester pärast pikka tööd ja ilusat pidu sellise verbaalse kõrvakiilu ära teeninud?“ küsib ta.
Andke andeks, aga kas need noored lauljad, tantsijad ja muusikud, keda kultuurilehe veergudel ja ERRi portaalis natsideks (sisuliselt Hitlerjugendiks) sõimati, olid siis sellise verbaalse lõuahaagi ära teeninud, et nende kaitseks mitte sõnagi kuulda polnud? Vabandan Priit Simsoni ees juba ette, kui peaks selguma, et ta ka selle juhtumi puhul siiski sama emotsionaalse artikli kirjutas. Loeksin seda meeleldi.
„Ma saan aru, et venelaste tunded ei lähe sellise avalduse tegijale suuremat korda,“ tõmbab Simson käisest vene kaardi. Huvitav – valimisvõitluse puhul kuulutas meedia selle kaardi kasutamise sobimatuks ja vaat et lausa häbiväärseks, aga laulupeo puhul sobib seda lauda lüüa küll? Kusjuures, nagu öeldud, ministri kõne polnud suunatud ei Lasnamäe laululaste ega sealsete venelaste vastu. Kuidas saab üldse nõnda mõtelda? – Nojah, kui on ikka väga vaja, siis saab muidugi kõike…
Ja veel üks mõtlemapanev koht Simsoni artiklist:
„Jah, kunagi oli tõesti laul „Peatage Lasnamäe”.“
Et see lause kogu oma ilus (tegelikult muidugi koletuses) täielikult esile tõuseks, lisan siia veel teisegi, sest tõele au andes nimetas minister ju kahe laulu pealkirju:
„Jah, kunagi oli tõesti laul „Eestlane olla on uhke ja hää”.“
Kunagi oli?
Ja enam ei ole?
Kuhu nad kadusid?
Ja millal?
Kelle eestvedamisel see „kadumine“ toimus?
Kunagi oli Suures nõukogude entsüklopeedias märksõna Beria. Aga siis korraga avastasid nõukogude inimesed, et nad olid selle lehe sealt välja rebinud ja asemele kleepinud uue artikli nimega Beringi väin. Reaalsus lihtsalt muutus, mis siin ikka imestada!
„Mis õigustust on eesti rahval karta (ja poliitikutel seda pedaali tallata), et eestlased jäävad vähemuseks omal maal ja nende keel hääbub?“ esitab Simson oma artikli lõpus kurjakuulutava küsimuse. See kõlab peaaegu nõnda nagu omaaegne „mis teil on nõukogude võimu vastu?“.
Mis ajast peame hakkama oma muret Eesti tuleviku pärast õigustama?
Ja – kelle ees? Mh-ah, härra Simson?”