14.07.2019
Nõukogude aeg muutis Tallinna mõned linnaosad migrantide magalateks. Väljend “Peatage Lasnamäe” tähendab ka migratsioonile piiripanekut.
Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas nendib, et massrände oht jääb väikese arvukusega eestlasi ja meie kodumaad alati kummitama, nig olematusesse kadumise vältimiseks tuleb seda lihtsalt tõrjuda.
“Eesti rahva suurim mure on seotud võimaliku rändekriisi vallandumisega. Oleme viimastel aastatel näinud, kuidas massiline ränne Aafrikast ja Aasiast on muutnud Euroopa riikide ja eriti suurte linnade palet. Euroopa pole enam see kristliku põhiolemuse ja traditsiooniliste väärtustega maailmajagu, vaid mingi segu religioonidest (eriti absokutistlikest) ja ebardlikest väärtustest (moslemid näiteks võivad pea karistamatult vägivallatseda ja naisi diskrimineerida) jne.
Hiljuti tuli jutuks halal-toit, millel pole midagi pistmist normaalse ja aruka toitumisega. Meie siga esindab nende jaoks saatanat!? Sattusin mõne aasta eest Pariisis linnaossa, kuhu olid kogunenud vastavad kauplused ja söögikohad. Võite arvata, missugune meeleolu seal valitses. Tundsin ennast peagi kõrvalise või isegi ohustatuna. Niimoodi siis Euroopas. Õnneks selline olukord pole veel Eestisse jõudnud. Veel.
Miks? Aga sellepärast, et meie rahvas on juba mitu sellist massrännet üle elanud, mis enamikule Euroopa riikidest on alles teatud mõttes uudis, millele ei osata adekvaatselt reageerida. Pärast Eesti okupeerimist hakkas meile voolama tööjõudu ja muidu õnneotsijaid idapoolsetest N. Liidu regioonidest, nii et meie sõjast laastatud eestlaskond ähvardas muutuda oma riigis vähemuseks. Kestis ju see ränne ligi pool sajandit.
Probleemid olid tegelikult samad kui täna Lääne-Eurooopas. Religiooni asemel toodi meile võitlev ateism ja püüti sulgeda pühakodasid. Osa neist isegi hävitati. Toodi siia, üsna homogeense elanikkonnaga riiki rahvuste segapuder, mida nimetati ülbelt “nõukogude rahvaks”. Isegi toidulaud muutus drastiliselt. Või õieti muudeti, sest poest kadusid omamaised kalad ja lihad. Sööklas laiutasid plov ja “komplott”. Kõik väärtuslikum rändas sinna, kust riiki juhiti – Moskvasse. “Nõukogude halal-toiduga” pidime leppima 50 aastat.
Juhin tähelepanu, et sissevool polnud sageli nende inimeste enda vaba tahe, vaid nad saadeti Eestisse “nõukoguliku rändepoliitika” raames. On mõistetav, miks kümned tuhanded neist siit ka lahkusid, kui Eesti Vabariigil õnnestus taastada oma iseseisvus.
Mõni väidab nüüd vastu, et selle rände taga oli poliitika, annektsioon, kolonisatsioon. Ent kas praegune ränne Euroopasse on midagi muud?! Humaansuse küünilise sildi varjus teostavad Euroopa tänased valitsejad täpselt samasugust ideoloogilist ekspansionistlikku poliitikat, kasutades väljendeid eksitavaid nagu “pagulased”, “põgenikud”, aga ka “uus tööjõud” või “humanitaarne immigratsioon”.
Meie Eestis oleme näinud, mis nende ümberütlemiste taha varjatakse. Seepärast oleme rahvusena ka palju valvsamad ja tõrjuvamad kui meie Euroopa naabrid meist järjekordsel ülesõitmisel.”