16.07.2019
Üks Harju Maakohtu kohtunikest Anu Uritam andis teada, et kohtud lähtuvad nüüd ideoloogiatest.
Iga riigi aluseks on seadused – kui neist kinni ei peeta, olgu see mistahes humanistlikel põhjustel, on tagajärjeks anarhia.
Seda näeb juba pikemat aega Euroopas – riigipiirid ei loe, sest “õnnetutele” migrantidele on antud inimõigus üle tarade ronida. Itaalias sõidab vabaühenduse alus keelust hoolimata sadamasse, rammib politseipaati ja kaptenist saab vasakliberaalide silmis veel kangelanegi – sülita seadustele ja oled õige pealegi!
Kohtuvõimu ülesandeks on tagada üksikisikute õiguste kaitse ka siis, kui see ei lähe kokku valitseva poliitilise jõu arvamusega, kirjutab Harju Maakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees Anu Uritam Postimehes.
Juba esimene parandus – jutt ei käi valitseva poliitilise jõu arvamusest, vaid seadusandluse puudumisest. Aga kõigepealt toob Uritam esile selle, kuidas tema eest hoolitses vanavanaisa, väites seejuures, et “inimese võime last armastada ja tema eest hoolitseda ei ole kuidagi seotud soolise kuuluvusega.”
Tegu on ehtsa demagoogiaga – jah, beebi eest hoolitseda saab ka muldvana vanavanaisa, aga kujutagu ta vaid ette, kui tema olekski ainus hooldaja, ja ema poleks üldse olnudki. Kas ka siis oleks lapse arenguks piisanud ainult vanainimesest?
Edasi aga leiab Uritam, et riigikohus pole midagi valesti teinud ega ole seadnud ohtu seadusandliku ja kohtuvõimu tasakaalu ning ümber defineerinud eesti perekonna mõistet. Ta viitab taas Põhiseaduse 12 paragrahvile, mis räägib igakülgsest võrdsusest – vasakliberaalidele on see kuidagi eriti armsaks saanud, sest selle taha saab peita kõik, sealhulgas ka selle, kui riigis pole vastavat seadust.
“Järeldusteni jõudmisel on riigikohus viidanud Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile, mis samuti kaitseb isikuid alusetu ebavõrdse kohtlemise eest. /…/ Kohtute üheks tähtsaks ülesandeks on tagada isikute põhiõiguste kaitse ja kontrollida seaduste kooskõla põhiseadusega,” kirjutab Uritam. Kohtunik, mis on saanud seadustest, algtaseme aktidest, mis reguleerivad igapäevaelu?
Inimõiguste ja vabaduste põhimõtted on üldformuleering – kas me hakkame nende varjus eirama seadusandlike kogude poolt paika pandud seadusi? Kas me võime kriminaalseadust eirates tappa inimese, kes tarvitab vägivalda nõrgema kallal, rikkudes tema inimõigusi? Ei, me lähtume seadustest, sekkume proportsionaalsel määral, jälgime enesekaitse piire ja nii edasi. Me ei hakka humanismi põhimõtteid järgides eirama seadustes kirja pandut – aga kohtunik Uritam leiab, et seda võib teha!
“Demokraatia ei ole ainult enamuse võim vähemuse üle ning alati ei saa üksikisikute õigusi, sealhulgas nende inimõigusi kaitsta vaid seadusandliku võimu kaudu, mis paratamatult kipub esindama pigem enamuse huve. Kohtuvõimu ülesandeks on tagada üksikisikute õiguste kaitse ka siis, kui see ei lähe kokku valitseva poliitilise jõu arvamusega. Kohtuvõimu teostamine ei saa olla sõltuv poliitilise võimu soovidest või võimuesindajate isiklikest veendumustest,” kirjutab Uritam.
Tegu on ilmselge demagoogiaga, seda just antud kontekstis. Kooseluseaduse rakendusakte ei võetud vastu juba Reformierakonna valitsemise aegu ja ühiskonnas pole siiani konsensust, et need käiku lasta. Mida puutub siia valitseva poliitilise jõu arvamus (seda enam, et Keskerakond on sisuliselt seaduse poolt) – ühiskond pole seadusandjale lihtsalt andnud volitust kooseluseadust elustada! Kohus aga võtab endale ise õiguse tegeleda asjadega, mida pole reguleeritud! Kohtuinstantsid ei seisa ühiskonnast kõrgemal, sest siis muutuksid nad inkvisitsiooniks.
Vahemärkusena olgu lisatud, et vastusena “valitseva poliitilise jõu arvamusele” toob kohtunik mängu teise poliitilise ideoloogia – kogu see vähemuste õiguste kaitsmine on ju rakendatud vasakliberaalse maailmavaate käsutusse.
Et lugu veelgi segasemaks muuta, toob Uritam sisse mitmed ajaloo aspektid ja protsessid ning tugevama võimu nõrgemate üle? Milleks? Et tõestada kohtute õigust seadustest mööda minna?
“Teekond selleni, mil nüüdisaegsetes tsiviliseeritud ja demokraatlikes ühiskondades hakati eirama ajalooliselt välja kujunenud stereotüüpe ja mõistma vajadust tagada inimväärne elu kõigile, nende hulgas naistele ja puuetega inimestele, on olnud pikk ja keeruline. Tihti on arvamuste ja veendumuste muutjaks olnud mitmesugused üksikisikuid puudutavad juhtumid, mida võiks nimetada lugudeks,” kirjutab Uritam.
Kohtunik, te ei ole talaaris olles jutuvestja, te ei ole analüütik, te ei ole isegi mitte humanist (sest ei saa kurjategija suhtes rakendada oma antipaatiat), ammugi mitte vasakliberaalne ideoloogiatöötaja, kellena te ennast paljastate! Te olete seadustest lähtuv õigusemõistja!
Kohtusüsteemi hukatuseks on see, kui kohtunik hakkab arutlema ja õigustama nii, nagu seda teeb Anu Uritam oma loos. See kõik võib olla õige inimesena võttes, kuid ei tohi mõjutada kohtuniku tööd. Uritam tunnistab aga avalikult, et teda mõjutavad omasoolised, migrandid ja kogu see nendega seonduv vasakliberaalne soust.
Kohtunik peab olema otsustes erapooletu, see õigusemõistja aga seda pole – temalt on oodata emotsionaalseid kohtuotsuseid. Kohtunik muutub ohtlikuks sellest hetkest, mil ta hakkab humanismist rääkima – aga tema kohus on mõista õiglast kohut ka kõige räigemate kurjategijate üle. Ja Eesti kohtusüsteem ongi poliitiliselt motiveeritud ja ideoloogiliselt kallutatud ning vajab kohtureformi. Aitäh, kohtunik Anu Uritam veelkord seda tõestamast!
Vähemuste, migrantide ja naiste kaitse (proletariaadi asemel) muudeti 1970. aastatel neomarksismi peaeesmärgiks. Selline lammutav võitlus nende nimel, mida peab kohtunik Uritam, ja mis väljub seadusi eirates normaalse inimõiguste kaitse piirest, tähendabki ideoloogilise kohtusüsteemi teket.