Mis saab “triibulistest nimekirjadest” kriisiaegadel?

Praegu tehakse palju otsuseid lähtuvalt stabiilsest arengust ja rahuajast – samas aga näitab maailm üha rohkem hambaid.

Üheks “liberaalse demokraatia” võluvitsaks on saanud sooline tasakaal ehk “triibulised nimekirjad”. Viimane mõiste tähendab, et mistahes nimekirjas peab üle ühe olema naine.

Euroopa Komisjoni presidendiks valitud Ursula von der Leyen tahab juhtsutruktuurides 50:50 soolist tasakaalu, kirjutas Postimees. “Ma tagan täieliku soolise võrdõiguslikkuse oma volinike seas,» tõotas von der Leyen. «Kui liikmesriigid ei paku välja piisavalt naissoost kandidaate, ei kõhkle ma küsida uusi nimesid. /…/ Me esindame 50 protsenti meie rahvastikust. Me tahame oma ausat osa,” rõhutas von der Leyen.

Postimehe kolumnist Ivan Makarov vaidlustab sellise umbmäärase nõude, küsides, et kuidas saavutada sunniviisiliselt võrdset soolist esindatust ühiskonnas, kui poisse sünnib maailmas tüdrukutest rohkem (keskmiselt 105:100)?

“Kuidas saab tagada soolist tasakaalu Euroopas, kuhu tulevad põhiliselt meespõgenikud? Mõni päev tagasi hõivasid sajad Aafrikast pärit migrantide «mustad vestid» Pariisi Panthéoni, nõudes dokumente ja tasuta elamispinda ning rammides politseid. Nende hulgas polnud märgata ühtegi naist. Atlantico (Prantsusmaa) teatab, et näiteks Rootsist on 71 protsenti varjupaiga taotlejatest mehed ja riigis on saja tütarlapse kohta vanuses 16–17 aastat juba 123 samaealist meessoost noort. Mis soolisest võrdõiguslikkusest jahutakse? /…/ Täieliku soolise võrdsuse tagamine on sama realistlik kui «helge tuleviku» ehitamine, mis läks maksma miljoneid elusid,” kirjutas Ivan Makarov Postimehes.

Kuivõrd von der Leyen esindab seda osa Euroopast, kes veaks kõik Vahemerelt leitud migrandid siia, siis “ausast osast” rääkides tuleks juba vaikselt meeste-Euroopat taastama asuda – paatides tulijatest on 83% mehed. Kuna Leyeni Euroopa Liit tahab nad integreerida, siis fifty-fifty asi hakkab ruttu käest minema.

Aga naastes “triibuliste nimekirjade juurde” EL-is, peaks esmalt silme ette tulema kriis Lääne-Venemaa suhetes. Kui ühelt poolt näeks mõtetes Putinit oma kirvenäoliste kindralitega ja teisel pool Euroopa armeed toetavat, kuid samas Bundeswehri lammutanud Ursula von Der Leyenit koos Saksamaa uue kaitseministri Annegret Kramp-Karrenbaueriga pluss veel kogu see Brüsseli soovõrdne kanakari, siis millegipärast tulevad silme ette ka Vene tankid Berliinis ja Brüsselis. Ükski naine ei soovi kaklust ja vägivalda ning kaitseministri või muu sellise valdkonna otsustajana mõjutab see paratamatult arenguid, kui vastas on Putini agressiivsed kindralid.

Kriisiaegadel tuleb ka naispoliitikutel teha karme otsuseid ja kui palju on neis Margaret Thatcherit, kes algatas Falklandi sõja Argentinaga? Kardetavasti pole neis grammigi mehelikku otsustavust, kuivõrd Euroopa juba ujutatakse Angela Merkeli algatusel üle migrantidega, kelle seas on arvukalt terroriste, kurjategijaid ja muidusööjaid – üle Vahemere tulevadki peamiselt ainult sõjaväerühiga mehed. Kui sallivussüdamega naispoliitikud lasevad Euroopa siseturvalisuse käest, siis pole neist asja ka sõjalise konflikti tingimustes ja tulemuse määravad Putini kindralid.

2005. aastal laastas New Orleansi orkaan Katrina, kaks päeva polnud üleujutatud linnas riigivõimu ollagi ja kaatritel sinna saabunud Rahvuskaardil tuli alustada vägivallatsevate marodööride taltsutamisega – erakorralistes olukordades tuleb anda väga karme käske. Kujutage ette kriisi Eestis, kui sõja või loodusõnnetuse tingimustes tuleb langetada otsus rüüstajad kohapeal maha lasta – kas president Kaljulaid või oletuslik peaminister Kaja Kallas annaksid sellise käsu? Mehed annaksid, aga naispoliitikute suhtes on kahtlused väga suured.

See pole ainus valdkond – sama toimub ka kliimaküsimustes. Emotsionaalsemad naispoliitikud on kindlalt kliimalepete pooldajad ja nad ei kõhkle söekaevandusi sulgemast ka siis, kui selle tulemusel jäävad tuhanded pered elatiseta. Mehed on pragmaatilisemad – nad teevad ka üldpildis vastikuid otsuseid, kui see hoiab ära liiga järsud muutused.

Iga hinna eest maksma pandav sooline võrdõiguslikkus on vale ning võib ka riigile või riikide ühendustele hukatuslikuks saada. Ametikohad tuleb täita võimekuse ja kompetentsi järgi, mitte soolisest tasakaalust lähtudes. Uued Uudised ei näe mingit mõttekust ametikohtade täitmises soolise võrdsust aluseks võttes – see on kõigest poliitkorrektne idiootsus. Euroopa liberaalsete naisjuhtide käe all tähendab suuremat vajumist multikultuursuse ja globalismi sohu.