31.07.2019
Ungari kaitseb Euroopat.
Viimastel nädalatel on Eesti massimeedias toimunud päris tugev hõimukolmnurga Eesti-Soome-Ungari vastandamine.
Kõik, kes räägivad sellest, et me peaks hoiduma Soome poole ja kaugenema Ungarist (näiteks Urmas Paet), ei soovi arvestada asjaolu, et Soome sai alles hiljuti erakordselt vasakpoolse valitsuse. Sellesse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (SDP), Keskerakond, Roheline Liit, Vasakliit ja Rootsi Rahvapartei (RKP) ja paljud selle kamba väljaütlemised, näiteks migratsiooni ja kliima osas, on äärmuslikud. Samas on Soome populaarseim erakond jätkuvalt valitsusest välja jäänud Põlissoomlased.
Rahvusmeelsele Eestile on lähedasem pigem Viktor Orbani valitsus Ungaris, kes ei luba sisse migrante, ergutab ungarlaste sündivust ja sellest lähtuvalt ka madjarite osatähtsuse kasvu, ning võitleb kristliku Euroopa eest ajal, mil islam valgub pidurdamatult kontinendile.
Viktor Orbanit on süüdistatud diktaatorluses. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder vastas ühes intervjuus seepeale, et Orbani 9-aastane valitsemine jääb kõvasti alla Angela Merkeli 14-aastasele võimutsemisele.
Kahtlemata on Orban oma võimu Ungaris kindlustanud – aga miks peakski ta lubama takistamatult tegutseda või isegi riigi poolt turgutama võõrideoloogiate kandjaid? Kogu Euroopas süveneb vastasseis vasakliberaalide ja konservatiivide vahel, kus demokraatia reeglid on lahjenenud – ennekõike toimub see Lääne-Euroopas, kus konservatiivseid, rahvuslikke ja immigratsioonivastaseid erakondi surutakse ühiskonnast välja. Neid ei võeta valitsustesse, nende vastu peab infosõda massimeedia, nende vastu korratakse kohturünnakuid – see sõda on alanud liberaalses Euroopas ja miks peaks Ungari vastupanust hoiduma ning vaenlastel ülbitseda laskma?
Demokraatia piiramiseks ei saa pidada seda, kui äärmusideoloogilistelt MTÜ-puukidelt võetakse ära riigi toetus ja nad peavad ise eksisteerimiseks raha leidma – nii on see toimunud Ungaris ja peaks ette võetama ka Eestis, kus feministid ja LGBT saavad oma projektidele riigi tuge, aga SAPTK seda ei saa ja tegutseb annetuste toel. Kisa läheb alati lahti siis, kui vasakideoloogiad riigikassa juurest eemale tõrjutakse – ühiskondlikusse ellu jäävad nad alles, kuid privileegideta, ja nad peavad olemasolu eest võitlema asuma.
Ajakirjandusvabaduse väidetav piiramine Ungaris ei tähenda sugugi seda, et seal poleks sõltumatut ja vaba ajakirjandust. Nagu Eestiski, hakkasid ka Ungaris liberaalid ulguma, kui neilt võeti ainuvõim meedia üle. Eestis on selliseks näiteks Postimehe rubriik “Meie Eesti”, mida rünnati seetõttu, et see käsitles demograafilisi probleeme eesti rahva säilimise positsioonilt – oleks seda vedanud mingi liberaal, kes soovitanuks rahvastikukriisi lahendada immigratsiooniga, ei kritiseerinuks seda ükski liber. Kui Postimees oleks oma juhtmõtteks valinud rahvusluse asemel “avatuse”, siis poleks samuti keegi köhinud.
Riik peab paratamatult sekkuma ka siis, kui ülikoolid ei anna enam akadeemilist, vaid annavad ideoloogilist haridust. Kesk-Euroopa Ülikool oli koht, kus võõrrahadega valmistati ette rahvuslusevastaseid ideolooge.
Kohtusüsteemide korrastamist pannakse Ungarile ja Poolale pahaks vaid seetõttu, et sealkaudu saab neid riike rünnata – sotsialismijäänustega kohtuid peabki üle vaatama, eriti kui need on lisaks ideoloogiliselt kallutatud. Taas ka näide Eestist – Harju Maakohtu kohtunik Anu Uritam ju teatas, et kui asi on inimõigustes, siis on need seadusülesed, toetudes seejuures aga homoseksuaalse paari kaasusele, mida toetavat kehtivat seadusandlust Eestis pole.
Ungari ongi vasakliberaalide poolt selliseks deemoniks kujundatud vaid seetõttu, et liberid ei saa seal teha seda, mida nad tahaksid ise rahvuslaste ja konservatiividega ette võtta. Vastupidine olukord oleks nende arvates täiesti demokraatlik. Ungari ja Poola on praegu rahvusriikide Euroopa Liidu lakmuspaberiks – kuni nende iseseisvat poliitikat rünnatakse, jätkub kurss föderalismi suunas.
Üks liberaal ei räägi sellest, et Ungaril puuduvad kõik migratsiooniga kaasnevad nähtused nagu kuritegevus, terrorism ja looderdajate ülalpidamine riigi sotsiaalsüsteemi rahadest; see-eest aga on tugevnev majandus, mõjusad abinõud sündivuse kasvuks, perekondade suurenev turvatunne ja ungarlaste kui rahvuse õitseng.
Mis aga puutub Soomesse, siis tema vasakule kaldumine on riigi siseasi, seda enam, et pendel liigub Põlissoomlaste üha suureneva populaarsusega vastassuunas. Ungari ja Soome tüli madjarite karistamise üle ei ole kahe hõimurahva, vaid Euroopa Liidu sisetüli, mis on tingitud vasakpoolse eesistujariigi vasakpoliitikute soovist EL-i karistussüsteemi liikmesriikide suhtes karmistada.
Uute Uudiste arvates seovad meid kolme endiselt tugevad hõimusuhted, me oleme kolmekesi Euroopa Liidus ja saaksime seal koostööd teha, samas oleme me ka tugevalt igapäevaelus seotud, eriti Eesti ja Soome. Need suhted ei tohiks katkeda ka poliitilistes vastasseisudes.