01.08.2019
Investor võtab alati rohkem kui annab.
Viimastel päevadel on taas päevakorda tõusnud Rita Holmi lugu, seda SAPTK eestvedaja Varro Vooglaiu ja Holmi advokaadi Robert Sarve vaidluste kaudu meedias, taustaks suur rahanõue väidetavatele Holmi solvajatele.
Kahtlemata on väga taunitav sõimamine sotsiaalmeedias, kuid ikkagi jääb küsimus sellest, kui palju provotseeris kõike seda Rita Holm ise? Eeldatavasti teadmatult…
Viimasel aastakümnel on pedofiilia ja vägivald laste vastu väga teravalt päevakorda tõusnud. Inimesed on tajunud, et ühiskonnas on päris suur seltskond haigeid inimesed, kes sooviksid lapsi oma ihade rahuldamiseks ära kasutada. See hirmutab ja paneb ägedalt nõudma, et seda karmilt takistataks, eriti lastevanemate seas, kellel on väikesed lapsed – ja nemad võivad selle tõttu väga karmi ütlemisega olla.
Kui lugeda Rita Holmi lugu “Rita Holm: “Seksuaalkasvatus alaku lasteaias””, siis võis see lugu väga paljusid ehmatada küll. “Jumaluke küll, seksuaalkasvatus lastele – need on ju alles lapsed, kes peaksid leludega mängima, mitte seksuaalsusest kuulma!” mõtlesid paljudki. Seda enam, et noorte seksuaalelu nihkub üha nooremasse vanusesse, kuid see on siiski täiskasvanute maa – lapsed peaks kauem lapsepõlves olema.
Paljusid tollal ärritunud inimesi ajas marru lasteaiakasvataja Holmi jutt: “Vanemad, ärge keelake lapsel tutvuda oma kehaga, andke võimalus tema seksuaalsusel areneda!” Lapsevanemad nägid selles pedofiilidele poolele teele vastutulekut – kui lasteaiatädi räägib, et keha katsumine pole midagi halba, siis võib sama ju lapsele rääkida ka “kommionu” – laps, kes sellest kõigest veel täpsemalt midagi ei tea, on lasteaias keha katsumisest head kuulnud ja võib ka pealtnäha sümpaatse vanema inimese suust seda kuuldes asjaga kaasa minna.
Rita Holmi seksuaalkasvatuse idee võib mingist otsast ka õige olla, kuid tema enda süü seisneb selles, et ta alustas oma ideede tutvustamist selleks ettevalmistamata ühiskonnas, eriti aga selle kõige kõmulisemas keskkonnas ehk ajakirjanduses, kus puudub võimalus asju näost näkku selgeks rääkida. Pehmelt öeldes andis Holm ette väetist enda vastu suunatud rünnakutele. Kui mängus on laste heaolu, siis võis ette arvata, et inimesed võivad nii hella teema puhul endast välja minna.
Asja võimendas seegi, et massimeedia tõttas Rita Holmi poolele – kuigi väidetavalt teda solvangute eest kaitstes, aga ometigi andis ajakirjandus toetamisega omalt poolt justkui ühiskondliku heakskiidu ka Holmi väljapakutule. Inimesed, kes ei tahtnud oma lastele varast seksuaalkasvatust, tundsid, et nad on ka riigi poolt üksi jäetud.
Eesti ühiskonda on juba sisse imbunud väärnähtus, kus “innovaatilise” idee vastu ei tohi protesteerida, muidu oled tagurlane. Rita Holmi ümber toimuv võttis sadadelt inimestelt justkui õiguse oma seisukohta avaldada ja pole siis ime, kui inimesed üle keesid. Miks ühiskond ei tunnista, et inimestel on õigus närvi minna, kui keegi kirjutab otse Tartu Postimehes: “Laps tunneb tutvudes oma kehaga, et suguelundite puudutamine tekitab mõnutunnet ja sellepärast tahab ta seda teha uuesti…”? Miks ei tohi inimesed olla mures, kui nende arvates võetakse lastelt lapsepõlv ja neist tehakse verinoortena seksiobjektid – et nad oskaksid olla saak ka kommionudele?
Kogu see teema on alates loost Tartu Postimehes üle keenud ja siin peaaegu polegi ühtegi süüst puhast osapoolt. Rita Holmi enda süü seisneb ennekõike selles, et ta viskas ettevalmistamata ühiskonda piltlikult suure pommi. Seejärel sai ta ise tagasipõrkunud kildudega pihta ja nõuab nüüd advokaadi kaudu ravikulude kinnimaksmist. See ei ole eetiline, samamoodi nagu pole seda ka tema arutu solvamine.
Täienduseks neljapäevane uudis Postimehest: “Noorim seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse pöörduja on tänavu olnud kaheaastane”.