03.08.2019
On teatud intiimsed asjad, mida me teiste juuresolekul ei tee. Ega karju neist üle tänava.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali esitab terava vaatenurga – miks peetakse eriliseks mingit homoparaadi, mille ainsaks eesmärgiks on näidata, et selles osalejatel käib voodielu kuidagi teisiti.
“Kas te kujutaksite ette mööda laia tänavat kõndimas rahvarohket rongkäiku loosungitega „Meie oleme kantud rahvastikuregistrisse!“? Tundub vist kuidagi jabur? Ilmselt vahiksime neid sügava hämmastusega. Oleme ju kõik registris, miks keegi peaks seda rõhutama?
Ja ega sellist demonstratsiooni ei tulekski.
Mida erinevatel rongkäikudel siis näidata soovitakse? Loomulikult midagi eristuvat, midagi erandlikku. Midagi, mis on omane marssivatele demonstrantidele, kuid mitte ülejäänutele.
Kui tänavatele tulevad vikerkaarelapsed, siis mida nemad meile edastada tahavad? Kindlasti mitte seda, et neil on autojuhiload või et nad käisid kunagi põhikoolis või et nad armastavad loomi või muud sellist, mis on omane meile kõigile või vähemasti valdavale enamusele.
Ega nad ju ei olegi kuidagi erilised inimesed, praktiliselt kõiges on nad täpselt samasugused, nagu me kõik. Käivad tööl, poes, kinos, tegelevad erinevate hobidega, söövad noa ja kahvliga jne jne.
Ainus, mis neid eristab, on nende seksuaalne suundumus. Ja seega ka tõesti ainus, mida neil on oma aktsioonidega ülejäänud rahvale edastada ja mida nad ainsana edastavadki – see on puhtalt seksuaalne sõnum. Lühidalt – „Meie seksime nii!“
On loodud organisatsioon, korraldatakse avalikke ettevõtmisi, esinetakse meedias AINSA eesmärgiga teavitada ühiskonda põnevast faktist – „Meie seksime“!
Kas siin ei ole midagi põhjapanevalt valesti?
Seks on absoluutselt loomulik osa igasuguste elusorganismide elus. Ka inimeste. See on sama elementaarne, nagu söömine, pissimine-kakamine ja muud füsioloogilised toimingud. Seksis ei ole midagi piinlikku ega halvustamisväärset. Aga…
Seks on, nagu näiteks duši all käimine või potil istumine, selline tegevus, mida meie kultuuriruumis tehakse omaette. See kuulub teemade sekka, millega ei lehvitata seltskonnas.
Kellele meist meeldiks, kui sünnipäevalauas mõni günekoloog hakkaks rääkima oma töö mahlakamatest juhtumitest või mõni teine piduline kirjeldaks värvikalt oma kõhulahtisust? Ometi ei ole neis kummaski midagi häbenemist väärivat või ülimalt erakordset.
Avalikku kempsu minnes riivistame hoolikalt ukse. Miks küll? Mis võiks juhtuda, kui mõni võõras minu punnitamise ajal ukse avab? Ma ei tee ju miskit halba ega inetut.
Kui mu koer linnapargis jalga tõstab, on kõik OK. Kui aga mina ise sealsamas vastu puud pissin, teeb politseionu mulle trahvi. Miks ometi!? Kas ta ise mitte kunagi ei urineeri?
Omaette veider on neist asjust üldse rääkida. See peaks olema meile nii sisse kasvanud – teatud asju ei räägita avalikult, ei tehta avalikult. Me ei kirjelda võõrastele inimestele, ka mitte tuttavatele ja sõpradele, kuidas peseme oma kubet, kuidas pühime oma tagumikku, kellega ja mis asendis seksime. Mitte seepärast, et need oleksid inetud tegevused, vaid need kuuluvad INTIIMSETE toimingute hulka.
Intiimsus ja selle tajumine on üks neist vähestest asjadest, mis meid ülejäänud loomariigist eristab. Intiimsus, võime ja vajadus midagi kitsamas ringis hoida, privaatsus, heas mõttes „salatsemine“ – see teebki meid inimeseks. Vaadake mistahes loomi – kõik toimingud, keha kergendamisest kuni genitaalide lakkumiseni toimuvad just siis ja seal, kus soov tekib, „publikust“ olenemata. Ainult inimene teeb seda kõike varjatult.
Ja kui nüüd tänavatele ja ajakirjandusse trügivad pealetükkivalt seltskonnad, kellel ei ole ülejäänud rahvale öelda mitte midagi muud, kui et „Meie pasandame vat nii!“ või „Meie seksime vat nii!“ – siis esmalt on see suuremale osale meie kultuuriruumi inimestest eemaletõukav ja teisalt tekitab küsimuse: kui intiimsus on neile tundmatu mõiste, kuidas taeva päralt suudavad nad siis tajuda ARMASTUST, millest nad ometi pidevalt räägivad?”