Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas osa inimestest elab endiselt 1930. aastates, kuid ainult selleks, et tollal toimunud sündmusi ja sõnugi enda huvides ära kasutada.
„Auschwitzi koonduslaagri väravat ehtis loosung „Arbeit macht frei“ (Töö teeb vabaks).
Wehrmachti sõdurite rihmapandlal ilutses „Gott mit uns“ (Jumal on meiega).
SS-soldatite pandlal säras „Meine Ehre heißt Treue“ (Minu au on truudus).
Hitlerliku holokaustiprogrammi nn koodnimetuseks oli „Endlösung der Judenfrage“ (Juudiküsimuse lõpplahendus).
Kogu toonase ajajärgu õudused ja jäledad ideed on üksmeelselt hukka mõistetud ja loodetavasti igaveseks ajaloo prügikasti lennanud.
Aga no kurat – milles on süüdi keel, sõnad ja fraasid, mida tolleaegsed mölakad kasutasid? Kas tõesti peaksime oma keelepruugist eemaldama sõnad „töö“, „vaba“, „jumal“, „truudus“, „lõplik“ ja kõik muud? Kui idiootlikuks saab minna kõikvõimalike „tõlgendustega“.
Kui mõni paramilitaarne rühmitus õmbleb endile vormiriietuse ning vermib pandlale „Gott mit uns“ – hüva, siis võime tõenäoliselt arvata, kust eeskuju on võetud. Kui aga „Jumal on meiega“ kõlab Toomkiriku kantslist (mida on ilmselt korduvalt juhtunud) – kas siis peaksime õpetaja sealt alla sikutama ja kaigastega poolsurnuks peksma?
Ma saaksin aru, et õõva tekitaks, kui mõni kretiin kasutaks juute puudutavas arutelus või teemas väljendit „Endlösung der Judenfrage“ ning sellele tuleks adekvaatselt reageerida.
Mis kaudu liigub aga loogika, kui juutidesse absoluutselt mittepuutuvas temaatikas kasutatud väljendist „Die endgültige lösung ist erforderlich“ (vajalik on lõplik lahendus) loetakse välja viidet holokaustile?
Siin ei ole isegi natsipoliitika programmi otsest tsitaati. Ei ole konteksti, mis kuidagigi võimaldaks juutidele mõelda. On vaid kaks sõna, mis on tuhandetes erinevates teemades ülimalt levinud – „lõplik“ ja „lahendus“. Kui haige peab olema inimese vaimulaad, et siit holokaustiihalust välja imeda?
Ja loomulikult ei oleks midagi sellist kellelegi pähegi tulnud, kui täpselt sama väljendit oleks kasutanud keegi teine, nö mitteekrelane. Aga näe, Madisson ütles, järelikult…
Kindlasti leiaksime Mart Helme mitmest kirjatükist sõna „jumal“ ja veel rohkem sõna „meie“. Igatsed Wehrmachti taga, raibe?
Ehk on noor Helme kunagi jutuks võtnud „au“ ja „truuduse“ – hoiad SS-i südames, tõbras?
Võib-olla on Mart Järvik kuskil midagi rääkinud „tööst“ ja torganud kuhugi konteksti ka „vaba“ – plaanid koonduslaagreid Maarjamaa pinnale, lurjus?
See on nii üle mõistuse haige, et selle peale ei oska enam vihastada, naerda ega nutta.
Jääb vaid loota, et Kert Kingo ei püüa e-valimiste problemaatikat „lõplikult lahendada“. Ja üleüldse on vist mõistlikum edaspidi kõik lahendused poolikuks jätta ja neid mitte lõpuni viia.
PS. Tuues välja veel ühe väljendi, mida omistatakse Hitlerile – „Kui räägid piisavalt suure vale ja räägid seda piisavalt sageli, siis jäädakse seda uskuma“ – siis tundub, et meie (ja muu Euroopa) liberaaläärmuslased juhinduvad küll täiesti ühemõtteliselt Adolfi suunistest.”