President kui opositsiooni käpiknukk – roosiaias nähtu taustal

Riigikogu liige Peeter Ernits kirjeldab kogu õhustikku, mis valitses presidendiüritusel Kadrioru roosiaias.

“Presidendi üleeilne roosiaia vastuvõtt näitas ülima selgusega, et ta pole kogu rahva president, vaid sotside ja oravapartei käpiknukk.

Kunagi oli säherdune teadus, mida nimetati kremloloogiaks. See püüdis väliste märkide järgi mõista, mis Venemaa juhtkonnas toimub. Sama meetodit on võimalik ka täna kasutada.

Jätame kultuuritegelased kõrvale ja vaatame korraks, milliseid parteilisi külalisi president seekord endale külla kutsus.

Üllataval kombel esindas parlamenti ülekaalukalt selle kõige väiksem, vaid 10-pealine sotside fraktsioon. Neist oli kohal lausa kolmandik.

Lisaks neile patseeris kaamerate ees ringi veel terve plejaad muid tegelasi. Näteks verivärsked eurosaadikud Sven Mikser ja Marina Kaljurand koos hiljutise asendusliikme Hannes Hansoga, aga ka  hulk valimistel põrunud tegelasi – Riigikogu hiljutisest esimehest Eiki Nestorist alates ja mitmekordse eurosaadiku Indrek Tarandi ja Marianne Mikkoga lõpetades, aga ka Mart Meri, Andres Tarand ja Vootele Hansen, ning hulk parteilastest kunstimeistreid nagu luuletaja Karl Martin Sinijärv ja rahvakunstnik Andrus Vaarik.

Ühtekokku oli president roosiaeda toonud lausa 13 nimekat sotsi. Suuruselt teine oli 11-pealine oravapartei esindus.

Nimekatest reformierakondlastest olid kohal kõik nende ekspeaministrid Andrus Ansip, Siim Kallas ja Taavi Rõivas, aga ka aastatetagune riigikogu esimees Toomas Savi, Tartu tänane linnapea Urmas Klaas, kolumnisti nime taha varjuvad endine suursaadik Jaak Jõerüüt ja direktor Urmas Sutrop koos Margot Sutropiga. Kokku oli seega presidendi roosiaias vähemalt 24 nimekat opositsioonipoliitikut.

Koalitsiooni esindus oli samal ajal marginaalne – Isamaast ja Keskerakonnast kummastki viis ning EKRE-st kaks, seega kokku vaid 12. Viimased kaks – president Rüütel ja Riigikogu esimees, olid sundvalik, millest roosiaia perenaisel kuidagi mööda minna poleks õnnestunud.

Tähelepanuväärset oli rohkemgi. Esiteks seisis presidendi kõne ajal demonstratiivselt tema selja taga sotside senine peamees Jevgeni Ossinovski.

Teiseks võttis rahvusringhääling roosiaeda kutsutud poliitikutest intervjuud vaid kahelt sotsiaaldemokraadilt – kevadel põrunud Riigikogu  esimehelt Eiki Nestorilt ja Hannes Hansolt. Loomulikult kasutas Eiki Nestor eksklusiivset võimalust tänast valitsuskoalitsiooni nii kuis oskas roosata.

Sven Mikser kutsus omalt poolt roosiaias antud intervjuus üles tegema võimalikult kiire lõpp sellele õudusele ehk praegusele valitsusele.

Torkas silma, kuidas  roosiaja külaliste seas liikusid ringi tänast võimuliitu vahetpidamata ründavad literaadid Andrus Kivirähk ja Rein Raud ning presidendi dressipluusist inspireeritud daamid kleitides, mis kandsid tekste „Sõna on vaba,“ ja „Astutagasi!“

Kokkuvõttes – president  Kaljulaid mängib ennast iga päevaga üha enam nurka. Riigipea, kes tunnistas Foreign Policys, et vihkab üht suurt võimuerakonda ja „peab selgitama nende rumalaid samme ning võitma territooriumi tagasi,“ ei saa kuidagi olla kogu rahva president.

„Territooriumi tagasi võtmine” tähendab maakeeles tänase valitsuse ja peaministri laimamist ka välisajakirjanduses.

Kaljulaid jätkab oma eelkäija Toomas Hendrik Ilvese arrogantset joont, kes omal ajal  teatas, et tunneb häbi rumala eesti rahva konservatiivsete hoiakute pärast.

Sallivusest ja vabadusest rääkides pulbitseb president Kaljulaid ise vihast ja soovist teisitimõtlejad hävitada. Peale eilset roosiaia kokteilipidu on asi selge. Opositsiooni käpiknukk ei saagi teisiti  käituda ja viimane aeg on temast lahti saada.”