24.08.2019
Opositsioon saadab oma sõnumid Homer Simpsoni moodi tegelastele.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali vaatleb talle omases humoorikas vormis seda, kuidas opositsioon adresseerib oma sõnumid justkui juhmidele.
„Üks tohutu viga, mida praegune liberaalne opositsioon nii poliitikute kui ühiskonna tasandil minu meelest teeb, on mõõdutundetu liialdamine.
Kui keegi ütleb onu Juhani kohta, et too loeb aeglaselt ja kirjutab vigadega, siis ma võin selles küll kahelda, kuid see ei tundu ka mõeldamatuna. Kui aga öeldakse, et Juhan ei oska lugeda ega kirjutada, siis tundub see 21. sajandil nii ebatõenäolisena, et ma seda ei usu.
Kui ilmub artikkel, kirjeldades mõnda Võrumaa külapoodi sissemurdmist, kus vargad viisid minema kasti viina ja 500 euri, siis võin seda tõe pähe võtta. Kui aga väidetakse, et pättide saagiks langes poe kassas olnud 12 miljonit, siis ma seda päris kindlasti ei usu.
Ka laim, ka vale peab olema mõistlikus „mõõtkavas“, et vähegi mõtlev inimene seda uskuma jääks. Ülepingutatud ja mõõdutundetult liialdatud juttu valdav osa sihtgrupist ju ei usu ning seetõttu on selline tegevus üpris viletsa kasuteguriga.
Et EKRE ei suhtu soosivalt Maarjamaale tulevatesse võõrkeelsetesse ja teistsuguse kultuuritaustaga inimestesse, see on usutav ja ma võin sellele tuginedes nii- või naasuguseid järeldusi teha.
Et EKRE on aktiivselt rassistlik ja vaenab teisi rahvusi – see kõlab jaburalt ja ei haaku ühtlasi ka mitte ühegi reaalse faktiga. Seega terve mõistusega inimene seda ei usu ning saab järeldusi teha vaid sellist jura rääkiva kodaniku kohta.
Olemuslikult samalaadseid näiteid võiks viimastest kuudest tuua lehekülgede kaupa.
Kui Ansip osutaks argumenteeritult valitsuse konkreetsetele möödalaskmistele, siis ma päris kindlasti süveneksin neisse viidetesse. Kui Ansip aga selgitab, et „mingisugust riigi juhtimist ei toimu“, siis on mul sellist absurdset ütelust võimatu tõsiselt võtta ning ka ütlejasse endasse on raske tõsiselt suhtuda.
Eks me ju kõik olema saanud pea igapäevaselt lugeda ja kuulata selliseid mõistuse- ja loogikavastaseid liialdusi. Kogu see üüratu infomüra fašismist, šovinismist, antisemitismist, misogüüniast, homofoobiast, õigusriigi ründamisest, autokraatiast, ebademokraatlikkusest ja millest kõigest veel – see on niivõrd ülepaisutatud, niivõrd äärmuseni utreeritud, niivõrd multikamuinasjutulik, et seda saab reaalsuse pähe uskuda ainult tõepoolselt vaimselt alaarenenud inimene. Eriti, kuivõrd ühegi sellise „tiitli“ kõrvale ei ole olnud (vähemalt siiani) panna ühtegi reaalset tegu, mis seda kuidagigi kinnitada võiks.
Kujutlege näiteks õhtust Reporterit, kus Olaf Suuder sõnab „See nädalavahetus oli liikluses äärmiselt traagiline.“ Ja … läheb siis sujuvalt üle ilmateatele või spordile. Milline on televaataja reaktsioon? „Mida krt! Mis siis juhtus? Kus mida toimus?“
Või kui Suuder räägiks, et päästjatel oli erandlikult palju tööd, mainimata seejuures ühtegi põlengut või muud juhtumit? Ja nii õhtust õhtusse. Kui palju jääks lõpuks järele inimesi, kes seda uskuda suudavad ja üldse enam Reporterit vaadata tahavad?
Kui pasundatakse näiteks rassismist, siis pragmaatiline inimene mõtleb: „Rassism peab ju ometi milleski väljenduma. Mis siis on toimunud?“ Ja kui talle ei esitata mitte ühtegi reaalset juhtumit, kui kaua ta siis sellist „rassismi“ usub?
Joker on omal kohal Batmani lugudes, päriselus me selliste pahalaste eksistentsi kuidagi ei usu. Või ütleme siis nii, et mõtlemissuutlik enamus meist ei usu. Ka siis, kui meile igapäevaselt Jokerist räägitakse, kuid keegi teda või tema tegude tagajärgi kohanud ei ole.
Kullakallis opositsioon, kas te tõepoolest oma propagandaga mängitegi ainult Homer Simpsonite peale? Kas neid on Eestis tõesti niivõrd palju? Kas nad kõik on ka valimisõiguslikud? Ja kas ka Homer ükskord ei tule selle peale, et küsida – aga mis siis tegelikult on juhtunud?“