Malle Pärn: Asjatutele sekeldamistele raisatud aasta

Kalle Muuli kirjutas eelmise aasta viimases Õhtulehes pikalt sellest, et eelmine aasta oli tema meelest asjatutele hirmudele raisatud aasta  http://www.ohtuleht.ee/710829/kalle-muuli-asjatutele-hirmudele-raisatud-aasta

Juhul, kui see on tõsi, siis tahaks teada, miks riigikogu ja valitsus on selle aasta nende asjatute hirmude ümber nii palju sekeldanud? Aina loetakse eelnõusid ja räägitakse ja tehakse üsna agressiivset lobitööd, avaldatakse südantlõhestavaid artikleid, häbistatakse ja sõimatakse rahvast, valetatakse ja vassitakse, süüdistatakse ja sildistatakse. Milleks, kui need hirmud on asjatud? Kas tõesti ainult EKRE pärast? Miks siis terve selle pika kampaaniaga ei ole õnnestunud rahvale selgeks teha, et need hirmud on asjatud?

Kalle Muuli arvamusartikkel on vapustav näidis ideoloogilise agitaatori ülbest suhtumisest teisitimõtlejatesse. Muuli teab, kuidas teadmatut lugejat suunata. Teadjat lugejat sellega muidugi ei peta.

Ta kirjeldab mahlakalt oma nägemust “pagulaspaanikast”, kujutades nii üht parlamendierakonda kui ka murelikku rahvast lollikestena, kes midagi peale jaburuste mõista ega mõelda ei suuda. See ei vääri isegi kriitikat.

Vastan vaid mõnele artiklis naeruvääristatud faktile.

Jah, sõditi aktsiiside tõstmise vastu, aga nüüd on bensiin hoopis odavam, mitte kallim, nagu kardeti. Mis sellel on tegemist aktsiiside tõstmisega? Kui poleks tõstetud, siis oleks bensiin ju veel odavam! Ja kuidas on muude hindadega, sellest Muuli ei räägi. Lapsi võiks riik küll toetada ilma nende vanematelt selleks lisaraha välja pressimata!

“Veelgi suurem paanikakülvamine käis pagulaste ümber.”

Loomulikult suurem, sest probleem on ju eksistentsiaalne. Kõrgemad hinnad elame üle, islami invasioon on aga Euroopa elu ja surma küsimus.

Muuli väidab, et “keegi ei tahagi siia tulla”, järelikult pole meil tarvis muret tunda.  Kuhu jääb kõrgeks kiidetud “solidaarsus”, lugupeetud riigikogu liige? Eesti kuulub ju Euroopa Liitu, Saksamaa on meile üsna lähedal, Soome ja Rootsi veel lähemal. Kuidas saab poliitik olla nii egoistlik, et talle ei lähe korda terve Euroopa mure?

Kui meie naaberriigis elab miljon islamisõdalast, kuidas saame meie siis ennast kindlana tunda, kui meil puudub oma riigi piiride üle meelevald?

See, et EKRE “tahab ainult endale poolehoidjaid võita”, on juba täiesti suvaline oletus, millele paluks tõestust, muidu on see lihtsalt pahatahtlik laim. Või teevadki poliitikud Muuli arvates kõike ainult selleks, et poolehoidjaid võita? 

EKRE ei hirmuta kedagi, vastupidi, EKRE annab rahvale lootust, sest tema arvestab rahva heaoluga, rahva tulevikuga, tema kuulab rahvast ja võtab tõsiselt rahva hirme ning muresid.

Rahvast hirmutavad uudised, mis on tänapäeval kõigile kättesaadavad, ja mida ei ole enam võimalik rahva eest varjata. Rahvast hirmutab see, mis toimub Euroopas.

Uusaastaööd mitmes Saksa linnas näitasid, KUI “asjatu” see meie hirm islami invasiooni ees on… Kas see ei ole piisavalt hirmus, et eurooplaste alistamiseks ei ole enam relvigi vaja…

Kolmas “tühi tüliõun” on Muuli meelest kooseluseadus. Jällegi ei tee see talle muret, sest kooselluma ei tõtata “hordides”. Aga kui vaid mõned üksikud paarid seda seadust nautida tahavad, siis MIKS raisati selle peale nii palju aega ja energiat, miks aeti rahvas kodusõtta? Miks on korralikke inimesi jälitatud, manitsetud, ähvardatud, laimatud, ja süüdistatud kõikvõimalikes pahategudes, kuni Putiniga kokkumängimiseni välja… Swedpank nõudis paari väikese säutsu peale suure skandaaliga tagasi heategevusse annetatud väikese rahasumma! Vastupidist protesti ei pannud ta tähelegi!

Asjatud hirmud? Meil ei ole asjatuid hirme, meil on väga põhjendatud hirmud.

Asjatud sekeldamised – seda küll. Juba kaks aastat loobitakse tuulde maksumaksja raha täiesti mõttetute vaidluste peale, kus üks pool (kooseluseaduse läbisurujad) teist poolt (perekonnakaitsjaid) üldse ei kuula. Tühi tüliõun?

 Kõik meie probleemid on omavahel väga tihedasti seotud. Meie põhiprobleem on see, et meie valitsus on rahvale selja pööranud, ja rahva oma “riigist” välja lõiganud. Ta teeb vaid seda, mida käsib Brüssel. Ja Brüssel hoolib meist veel vähem kui Kalle Muuli.

 Mitte asjatutele hirmudele, vaid asjatutele sekeldamistele raisatud aasta…