EKRE ei saa uinutatud ühiskonnas hambaid näitamata muutusi ellu viia

Poliitikat ei tehta siidkinnastes, eriti veel kui kaalul on riigi ja rahva hea käekäik või koguni saatus.

Üks poliitikataeva kustunud tähti Andres Herkel üritas nädala algul Postimehe veergudel Helmed Reformierakonna agentideks tembeldada, võttes taas aluseks väidetava EKRE retoorika, mis tulevat kasuks poliitoravatele.

Mingil moel on Herkelil õiguski, sest EKRE liidritel karmid ütlemised ei meeldi paljudele, kes on poliitkorrektsuse juba omaks võtnud ja igatseks halbu uudiseid kuulata läbi linnulaulu ja lillede. Need inimesed ehk lähevadki RE selja taha. Aga need on ka inimesed, kes armastavad pea liiva alla peita.

Herkelil peaks endal olema vägagi valus kogemus sellest, kuidas ninnunännutamine kätte maksab. Vabaerakond ei võtnud ühtegi valuküsimust teravalt üles, vaid serveeris kõike poliitkorrektsel kandikul, ning potsatas sisuliselt peavooluerakondade kõrvale maha, kus keegi neid üldises halluses enam ei märganud. Neid ei märgatud ka valimistel, sest nad olid hallid kui siilid udus.

Seda ümmarguste sõnade tegemist on kogu Eesti poliitika täis, alates Jääkeldritest ja arvamusfestivalidest kuni 28 ettevõtja ammuunustatud riigireformi soovitusteni. Iga asi, mida serveeritakse kõigile meeldida püüdes, sumbub ruttu ja põhjalikult. Sellele aitab kõvasti kaasa peavoolumeedia, kes trambib maatasa kõik reljeefsed ütlemised, soodustades paradoksaalselt just tühja mula ajamist, kus poliitikutel pole karta, et meediahagijad millestki kinni võtta saaks.

EKRE tõi poliitikasse karmi retoorika ehk asjadest rääkimise sel kombel, nagu need on. Jah, see šokeerib ühiskonda siiani, aga teisiti ei saa. EKRE on tulnud poliitikasse midagi muutma ja Herkeli kombel ilusate sõnadega oodide laulmine ei vii kuhugi, sest kaunisvestlejaid on varemgi nähtud, need ei huvita kedagi. Kui tahad, et sind kuuldaks, pead erinema tühikargajatest, neist üle rääkima.

Otsene jutt ehk tõe karm väljaütlemine on asi, mida inimesed hindavad, kuni see neid endid ei puuduta. Tegelikult aga ei meeldi alasti tõde kellelegi ja see ongi EKRE-vastasuse aluseks. Rahvuskonservatiivid aga on tulnud selleks, et Eesti ühiskonnas midagi muuta. Ja seda ei tee leebe jutuga.

See on teada juba arstide praktikast. Kui inimene põeb rasket haigust ja elab ikkagi ebatervislikku elu, peab arst talle välja ütlema: “Lõpeta, või muidu sured! Ja juba varsti!” See on karm ütlemine haigele, kuid ainuõige, sest kui too jätkab oma pahedega, siis ei muutu midagi. Ainus muutus on siis tema kiire surm, millele tulebki rõhuda.

EKRE ütlebki ühiskonnale šokiteraapia korras, et kui me asju käsile ei võta, siis midagi ka ei muutu ja me loksume vaikselt oma mullis edasi. Mõistagi ei meeldi see neile, kes tahaksid kuulda edukast e-riigist, sellest, kuidas meid kõigi eeskujuks seatakse, kuidas Euroopa meid armastab – nii nagu räägivad president Kaljulaid ja Reformierakond.

Ka ametnikega ei saa rääkida poliitkorrektset mesijuttu – kui ühe erakonna poolt on ametisse pandud ametnikud, kes on aastaid vaikselt tiksunud, siis on kindel, et nad üldjuhul ei tule muutustega kaasa, vaid eelistavad rahulikku edasitiksumist. Sõbralik manitsemine tavaliselt nende puhul ei aita – inimesed tuleb panna fakti ette, et nüüd on kõik teisiti ja tuleb ajaga kaasas käia, sest muidu nad kas jätkavad vargsi vanamoodi või hakkavad isegi vastu töötama.

Kurb on see, et meedia ja opositsioon võtavad sellist ülesäratamist kohe mingi räige õigusriigi lammutamisena, kuigi ka lihtne praktika mistahes ettevõttes ütleb, et muutustele jalgu jääjad ei saa ühisel teel jätkata. Ka see on täiesti ilmne, et kogu riigiaparaat kubiseb EKRE ministritele vastutöötajatest, kes on reformerite tänuvõlglased. Seepärast neid meedias ja opositsiooni kõridest nii aktiivselt kaitstaksegi.

Enamik EKRE teemasid on sellised, mida ei saagi vasakliberaalsusele kalduvas ühiskonnas konfliktideta lahendada: massimigratsiooni takistamine, homoagenda pealetungi, poliitkorrektsuse, sooneutraalsuse ja muude lolluste tõrjumine – kui neis asjus hambutu olla, on lüüasaamine kindel ja ebanormaalsus võidab.

EKRE-l polegi ühtegi muud võimalust kui jätkata karmi retoorikaga ning panna halastuseta paika tiksujad ja vastutöötajad – muidu võib muutused kohe korstnasse kanda ja soinistudes Vabaerakonna moodi sulama hakata.

UU