02.09.2019
Kahe suure liidu võrdluses leiab ilmselt küllaga ühiseid jooni.
Kui kahe riikide liidu võrdlemist järsku nii pahaks pannakse, siis vist neil midagi ühist, leiab Uute Uudiste kaasautor Priit Tali.
„Mitmeid kordi on üles puhutud skandaal sellest, et keegi võrdles Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Kohutav mainekahju ja blablabla…
Mida halba siis on VÕRDLEMISES? Igal sammul toimub millegi-kellegi võrdlemine millegi-kellegiga. Üldjuhul selleks, et ilmestada ühe paremust või halvemust. Tänakut võrreldakse Neuville’iga, ühte filmi võrreldakse teisega, Opelit võrreldakse Audiga jne. Keegi ei pahanda.
Kõikvõimalikud konkursid, olgu kasvõi Eesti Laul, on ju oma olemuselt osalejate võrdlemised. Ei olegi ju muud varianti esimese, teise, kolmanda ja viimase väljaselgitamiseks. Kuulake-vaadake spordiülekandeid – mis seal toimub? Katkematu sekundite ja sentimeetrite võrdlemine. Ja mitte keegi ei pahanda.
Me võrdleme igal pool ja kogu aeg, see on absoluutselt loomulik. Tegelikult isegi vajalik.
Ning võrdlus „EL vs NSVL“ on samuti loomulik, loogiline ja tarvilik. Kuidas muudmoodi saaks faktiliselt näidata, mille poolest üks teisest kobedam on?
Kuidas me teame, et EL on mõõtmatult kaunim, helgem ja progressiivsem kui NSVL, kui me neid EI võrdle?
Kui keegi „kuri ekrelane“ toob välja REAALSED sarnasused Euroliidu ja NSV Liidu vahel, siis ainuke adekvaatne reaktsioon sellele võrdlusele peaks olema välja tuua nende kahe liidu erinevused. Ainult nii oleks võimalik konstruktiivne diskussioon ja mingile objektiivsele järeldusele jõudmine.
Kui nende kahe liidu sarnasuste esiletoomisele järgneb aga pelgalt solvumine, nördimus ja meediahala, siis tekib paratamatult ühemõtteline järeldus – Euroliidu reaalseid positiivseid erinevusi Nõukogude Liidust EI OLEGI OLEMAS. Sest miks muidu neid ei esitata, vaid lihtsalt nutma hakatakse?
Kas nii ongi?“