Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Üks oletuslik stsenaarium – kui oleks kaks Eestit, rahvusriik ja multikultiprovints

-
08.09.2019
Üks oletuslik stsenaarium – kui oleks kaks Eestit, rahvusriik ja multikultiprovints

Maailmas, sealhulgas ka Eestis, toimub juba pikemat aega tugev polariseerumine ning seda traditsiooniliste ja nn uusväärtuste baasil.

Seda on märgata Ameerikas Trumpi, Suurbritannias Brexiti, Türgis Erdogani ja paljude teiste inimeste ning nähtuste kaudu.

Eestis polariseerumine nii tugev pole, kuid ka meil võideldakse ühel poolt globalismi ja multikultuursuse ning teiselt poolt rahvusluse ja traditsionalismi vahel.

Meil on rahvusluse leeris nii täieliku rahvusriikluse kui ka „avatud“ rahvusluse toetajaid, vastasleeris aga looks äärmuslased Eestis lausa migratsioonimaa, teised aga tahaks lihtsalt EL-i provints olla.

Kunagi pakkus üks Uute Uudiste lugeja vihahoos välja kahe Eesti idee, aga seda mitte jõukuse baasil, nagu praegu, vaid just meelsust arvestades. Kaks Eestit oleks kas kaks teadlikku paralleelühiskonda või lausa kaks riiki. Eelduseks pidas ta ühiskondlikku kokkulepet, mitte sundi. See samm tehtaks selleks, et eestlased omavahel ei tülitseks, vaid saaks elada nii, nagu soov on – kui ühes riigis me seda enam ei suuda.

Rahvus-Eestis tehtaks kõike eestluse säilitamise nimel, nagu praegu Ungaris. Riigis räägitaks ainult eesti keeles (teiste keelte kasutamist tingiks vajadus), eelisarendatud on eesti kultuur, rahvastikust peaks 75-80% olema need, kelle emakeeleks on eesti keel. Et me vähemusse ei jääks, kuid et meil oleks ka teised siinsed põlisrahvad alles.

Sellesse Eestisse saaks tulla ainult need välismaalased, keda riigile on vaja – näiteks IT-mees Omar võiks tulla, kuid Ahmed, kes laskis lihtsalt Marokost jalga, et maailma vaadata, tema mitte. Välismaalased saaks elamisloa, kuid mitte kauemaks kui riigil teda on vaja.

Selles Eestis oleks au sees traditsiooniline tugev eesti heteropere. Naiste ja meeste roll oleks selline, nagu seni. Geid võiksid riigis vabalt koos elada, kuid ainult sõprade staatuses, neile ei laieneks pereõigused ja see, mida nad magamistoas teevad, oleks vaid nende asi.

Teises Eestis aga kehtiks kõik need reeglid, mida tänased sallivuslased soovivad – eesti keel oleks riigikeel, kuid kõnelda võiks ka kõiki teisi, kui võimalik on nii hakkama saada. Kõrgharidus läheks üle inglise keelele ja vene koolides võiks õpetada emakeeles.

Sinna võiks tulla igaüks üle maailma, kes sooviks, ja ta võiks ennast kohe eestlaseks nimetada. Elamisloa saaks lihtsalt, kodakondsuse siis, kui vaid taotled. See Eesti osaleks pagulaste jaotamises ja võtaks vastu põgenikke Vahemere smugelduslaevadelt. Aafrika üliõpilased saaks kõrgkoolides vabalt õppida ja soovi korral oleks moslemitel õigus mošee püsti lüüa.

Homoperekond võrdustataks heteroperega ja nad saaks samad õigused. Riigis kehtiks ka avalikus ruumis sooneutraalsus, kus soole ei tohi miski viidata. Igas firmas ja riigiametites kehtiks meeste ja naiste 50:50 „triibulisus“. Riigi seadusandlus kohendataks selliseks, et kõigi vähemuste ja enamuste õigused on täielikult kaitstud – veganite ja lihasööjate, moslemite ja kristlaste, ateistide ja usklike, ja nii edasi.

Riik loobuks suveräänsusest ja toetaks võimu delegeerimist Brüsselisse ning Euroopa Ühendriikide loomist.

Seda kujutluslikku erinevust võiks jätkata, aga küsimus on nüüd selles, millisesse riiki neist kahest eestlased läheksid, eeldusel, et kui nad on valiku teinud, siis teises Eestis on nad võrdsustatud kõigi teiste võõrastega. Ehk siis teise riiki minnes tuleks neil taotleda soovitut sama moodi nagu välismaalastel.

Ei maksa arvata, et kõik tormaks rahvusriiki. Pigem läheks vastupidi, nooremad tõttaks multikultiriiki, kus Hiina rahadega loodaks näiline jõukus (kuni migrandimassid selle ära söövad). Rahvusriiki jääks vanemad põlvkonnad, mis seaks juba teistsugused probleemid, aga see pole hetkel arutlusteema. Oma Eestit hakataks eestlaskonnas hindama alles takkajärele.

Küsimus ongi nüüd selles, et kumbas kahest Eestist säiliksid eestlased rahvusena, tema keel ja kultuur? Vastust ei peaks vist ette ütlema. Multikulti-Eestis oleks kümnekonna aastaga ebaturvaline Rahvaste Paabel, kust veel assimileerumata eestlased kiiremas korras pageks.

Eestimaad ei tohi sellise stsenaariumi järgi lahutada, ta on ühtne. Seepärast peame me püüdlema ühtse rahvusriigi, mitte multikultivariandi poole. Sest ainult rahvusriigis jäävad eestlased kestma.

UU