09.09.2019
Andrei Hvostov esindab vasakpoolse mõttelaadiga loomeinimesi, kes omal ajal jooksid kaasa juunikommunistidega.
Marksistliku mõttelaadiga Andrei Hvostov on andnud intervjuu vasakliberaalse mõjutusega väljaandele Sirp, ja sealt selgub ka tema selgeltnägija taust.
Pille-Riin Larm on vestluses Hvostovi raamatu “Mõtteline Eesti” teemal küsinud: “Kas eesti kultuuriruum on saanud paarikümne aastaga täiskasvanumaks ja enesekindlamaks ega rapsi enam oma identiteedi küsimuses nii tuliselt, või ollakse lihtsalt poliitiliste tirriteerijate ja tinistajate lakkamatu tegevuse tulemusel tuimaks jäänud?”
Hvostov vastab: “Ma kirjutasin selle raamatu 1998. aastal teadmisega, et selline nähtus nagu EKRE on kusagil meie kombe- ja väärtusruumis embrüonaalsel kujul olemas, et see ainult ootab parajat hetke poliitiliseks esiletõusuks ning nime saamiseks. “Mõtteline Eesti” oli kirjutatud selleks, et seda ära hoida. Ma olin siis nii rumal ja naiivne, et uskusin seda võivat üheainsa raamatuga. Aga see on kirjutavate inimeste viga, me kipume innustuma suurtest ajaloolistest eeskujudest: Zola kirjutas “J’Accuse …!” ning kogu Prantsusmaa muutus. Või ka ei muutunud, sest lõpuks saatsid prantslased oma juudid ikkagi Auschwitzi, aga vähemalt Zola püüdis midagigi teha ning kisa-kära tõi see püüdmine kõvasti. Ma siis ka püüdsin omal moel ning sain selle eest kõvasti vastu pead. Isegi mitte sellepärast, et olen kujutanud Eesti ajalugu valesti, vaid just sellepärast, et täpselt selle hetkeni, kui sündis EKRE, vaidlustasid eesti haritlased viimse hingetõmbeni, et EKRE-taoline nähtus on siin üldse võimalik. Wikmani poisid koos Ullo Paerannaga, Fabianist rääkimata, naeratasid sellise hüpoteesi peale irooniliselt. Mõned eriti sitked “intelligentsed rahvuslased” ei tunnista seniajani, et EKRE on see, mis ta on – vili alepõllult, mille tekitasid Alfred Rosenberg ja Co.”
Hvostov jutt taandub jällegi mingile “ürgsele” kurjusele, mida tema arvates kätkeb rahvuslik “alepõllundus” – ei mingit äratabamist, miks on lisaks EKRE-le olemas ka AfD, Põlissoomlased, Liiga, Fidesz ja paljud teised traditsioonilist ühiskonda kaitsvad poliitilised jõud. Ehtsa vasakliberaalina näeb ta igas identiteedi kaitsmise katses taas esilekerkivaid natside põletusahjusid, mitte aga oma lemmikute, sotside ideoloogias peituvaid algeid stalinistlikele massirepressioonidele ja kõigi teisitimõtlejate hävitamisele.
Ja milline on see EKRE-taoline nähtus, mida Hvostov ja “eesti haritlased” välistasid? Need on oma rahva pärast muret tundvad inimesed, mitte Alfred Rosenberg ja Co! Aga seda juurtetu maailmakodanik Hvostov ju ei mõistaks, ta pole võimeline mõistma – tema näeb ainult varitsevaid natsikampu, sest see on ju nii popp, sildistada teisi äärmuslike tatipritsmetega.
Veel kirjutab Hvostov: “Sel suvel nägime keskaegset taani sõjasulast seismas Dannebrogiga Vabaduse platsil võidusamba ees ning tähistamas koos eesti rahvaga Taani lipu 800. aastapäeva, mis juhtumisi oli ka eestlaste Lindanise lahingus tappasaamise 800. aastapäev ning Põhja-Eestis alanud Taani okupatsiooni alguse aastapäev. Selline pühaduseteotus! Aga, ennäe, Taara ei müristanud, Vanemuine ei murdnud oma kannelt pooleks. Kunagiste vallutajatega äraleppimise vajadusest ma “Mõttelises Eestis” kirjutasingi. Ma arvan, et see pole märk täiskasvanuks saamisest ega ka sellest, et ollakse tuimaks läinud. Kunagiste ristisõdijate järeltulijatega on lihtsalt kasulik koostööd teha. Selle eitamiseks peab ikka väga romantilise ning ebapraktilise meelelaadiga inimene olema.”
Orjalikku meelelaadi propageeriv Hvostov unustab siin ühe momenti. Üks asi on suhelda riigiga, kes tõesti meid kunagi allutas ja keda nüüdseks ühendab meiega kristliku Euroopa taust, pluss kogu kaasaegse maailma koostöösüsteem. Hoopis teine asi on ülistada seda, kuidas Eesti alistati, ülistada muistse vabadusvõitluse murdmist ja võõraste toodud orjapõlve algust – aga seda ju sel suvel tehti. Mitte ei lepitud kokku, et ajalugu on nüüdseks ajalugu ja las kõik olla, vaid ülistati just eestlaste langemist Taani ristilipu alla.
Lõpetaks Hvostovi lause “Selle eitamiseks peab ikka väga romantilise ning ebapraktilise meelelaadiga inimene olema” parafraseerimisega: “Sellise jutu ajamiseks peab ikka väga orjameelse ja alistatud hingega sotsialist olema!”