Kuidas anda reeturlik surmahoop eestlusele – TÜ õppeprorektor Aune Valk õpetab

Lugedes ERR-ist Tartu Ülikooli õppeprorektori Aune Valki juttu “Mul on unistus, unistus koosõppivast Eesti koolist”, läbib külm juga ilmselt iga eestlase südame – see on venestamise algatus.

Nii räiget multikultipropagandat pole Eestis ammu kuulda olnud – uskumatu, et rahvusriigis üldse midagi sellist kostab. Millised on siis Valki seisukohad?

Esiteks – taas on kõiges süüdi eestlased, põlisrahvas, kes tahab oma maal oma keelt ja kultuuri hoida. Kuidas muidu mõista sõnu: “Suhete tasandil on seniste uuringute põhjal suurim takistaja eestlaste vähene avatus”?

Valk jätkab president Kaljulaidi stiilis: “Kultuurimuutuse peamiseks sisuks on eesti keele õpe, aga ka Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esiletoomine ehk n-ö enam maa- ja vähem etnosepõhine eesti kultuuri esitlus.” Ehk siis vähem eesti etnilist kultuuri ja rohkem multikultuursust – eestlased jäägu varju, teised aga esiplaanile. Mis rahvusriigist me enam räägime?

“Kõige keerukam ja samas kõige kesksem ja paljude muude aspektidega seotud on identiteedimuutus. Ühelt poolt peaks muutuma Eesti riigiidentiteet avatumaks ja vähem etniliste eestlaste keskseks. See tähendaks ühiskonnaõpetuse, aga vahest ka ajalooõpetuse mõnede aspektide üle vaatamist,” kirjutab Valk.

Taas vähem eestlust, riik ei tohi eestlust toetada ja ajalugugi tuleb ümber kirjutada. Kuidas kujutab Valk ette “ajalooõpetuse mõnede aspektide üle vaatamist”? Teatame 22. septembril, et see päev on Tallinna vabastamise aastapäev? Viime Aljoša jalamile pärjad “tänulikult eesti rahvalt”? Lõhume maha Sinimägede mälestuskivid, sest need on SS-lastele ega meeldi venelastele?

Valki luuludes ongi kõige ohtlikum ja mõistmatum ajaloo käsitluse küsimus. Siinsete venelaste jaoks on Suur Isamaasõda püha, eestlaste jaoks verise okupatsiooni algus. Kuidas seda koolides ühitada? Kuidas hakkavad eesti ja vene õpilased rääkima Teisest maailmasõjast, Vabadussõjast, Nõukogude Liidust ja pronksiööst? Valki jutust kumab läbi see, et aluseks tuleb võtta venelaste maailmavaateline käsitlus.

Eestlaste ja venelaste mõttemaailm on ääretult erinevad – Huntington on öelnud, et Venemaa on omaette tsivilisatsioon. Isegi Kohtla-Järve eesti kooli ümber puhkenud arutelus oli jutuks see, et kui eesti ja vene noored õpivad ühes koolis, ja eestlased on vähemuses, algab temperamentsemate vene noorte tugev psühholoogiline surve ja eesti noored lahkuvad sellistest koolidest.

Järgmine Valki soovitus: “Teisalt peaks muutuma siinsete vähemuste identiteet selgemaks ja positiivsemaks mitmikidentiteediks. Vaja oleks luua alus positiivsele eesti-vene (eesti-ukraina jne) identiteedile.” See on otsene üleskutse eestlaste assimileerimisele.

Kogu TÜ õppeprorektori ettepanekute jada on kõige julmem ja vihasem kallaletung rahvusriigile, eestlusele ja Eestile, ning seda teeb veel Eesti väärikaima ülikooli õppejõud! Iga päevaga leiab üha enam tõestust see, et ülikoolid muutuvad neomarksismi ja multikultuursuse pesadeks ning Helmede sõnad nende kohta tabavad üha täpsemalt märki.

Valk kirjutab: “Veelkord põhjendus, miks suhtun teemasse sama kirglikult, kui Martin Luther King oma unistusse…” Ehk õpiks Martin Luther Kingist ja Nelson Mandelast, kelle mõlema unistused osutusid utoopiaks – USA-s pole rassivaen vähimalgi määral sumbunud ja Lõuna-Aafrika Vabariigis ei näi samuti vikerkaareühiskonda tulevat, vaid asi kisub musta rassismi ja valgete väljaajamise suunas.

Inimesed eri rahvustest ja rassidest saavad koos eksisteerida, aga neid ei saa sunniga kokku liita mingiks üheks etnoseks – Aune Valk just seda üritabki, kuigi kaunite sõnade varjus. Kahjuks on see hoop ka meie oma rahvusülikooli pihta.

UU