Uuest, ühtsest eesti koolist: kas “teisi rahvusi diskrimineeriv” eesti rahvas surutakse nägupidi vakku?

Kahe poja ema, 4 kooliskäiva ja ühe lasteaiaealise lapselapse vanaema, TÜ füüsikaharidusega Ülla Vähk pöördub koalitsioonierakondade ja valitsuse ministrite poole mureliku kirjaga.

“Mul on küsimus seoses ERR-portaalis avaldatud kõrge riigiametniku, TÜ õppeprorektori Aune Valgu artikliga „Mul on unistus…“ uue, ühtse eesti kooli kohta.

Miks peaks kõrgkooli õppeprorektor andma suuniseid alg- ja põhikooli keelsuse ja meelsuse kohta? Ja miks peab USA mustanahalise Martin Luther Kingi unistusi diskrimineerimisvabast ühiskonnast oma jutu päises afišeerima? Ja lõpuks selgubki ju, et mõte ongi sama – diskrimineerimisvastane võitlus – “teisi rahvusi diskrimineeriv” eesti rahvas tuleb talle ette nähtud vakku suruda.

Kui praegu ei järgne diskussiooni selle artikli teemal, kas siis on tegu väljastpoolt heakskiidetud ideoloogilise EV (süvariigi, kui soovite) ofitsiaalse positsiooniga? Ja nii lähebki?

Orientalist Peeter Espak on FB-s parimal viisil sõnastanud kavatsuse olemuse ja ohtlikkuse:
“Mõeldav on vene laste üha suurem astumine Eesti kooli, täiesti mõeldamatu on aga Eesti senise koolitraditsiooni lõhkumine mudelite alusel, mis ei toimi ja mis toovad kaasa konflikte ja sotsiaalkatastroofe. Kool ei ole mõeldud sotsiaalse sidususe ametnikele laboriks ega ka utopistlike ideede katsepolügoniks, vaid õppimiseks. Unistada võib, unistuste pealesurumine päris maailmale ei lõpe aga kunagi hästi.”

Paremini ja täpsemini on raske väljenduda. Ja minu nägemus kogu kooli Eestis järkjärgulisest üleviimisest riigikeelsele õpetusele on just täpselt samasugune.

Peeter Espak lisab: “Selliseid seisukohavõtte ei tohiks jätta niisama – vaid tuleb selgelt ja üheselt ja kohe reageerida. On vaja selge sõnumi andmist, et sellisele ideoloogiale ei alluta. Vaja on just õpetajate hukkamõistu.”

Aga teatavasti on ohumärk, et emakeele (NB!! RIIGIKEELE) õpetajatega ei arvastata Eestis enam, haridus- ja teadusministeerium ei arvesta ammu praktiliselt üldse enam. Mulle isiklikult pole Mailis Reps poliitikuna ja haridusministrina mitte kunagi arusaadav olnud.

– 1990-ndatel tekkisid ideed, et eesti keele tundide arvu võib oluliselt vähendada, et selle arvel anda palju igasuguseid uusi huvitavaid teadmisi. On kurioosne, kui üks riik arvab võivat jätta riigikeele õpetamata, oma lapsed poolkeelseteks. Aga samas pidavat saama lapsed laialdasi uusi kvalifikatsioone… keeleta?

– Eesti keele tundide arv ongi vähenenud pärast haridusminister Ferdinand Eisenit (oli haridusminister 1960-80) 400 tunni võrra (Maarja Vaino).

– Eesti keele kirjand kooli lõpueksamina on kaotatud. Suurel osal koolilõpetajatel, sealjuures ülikoolide esmakursuslastel, ongi vähegi pikem loogiline kirjalik riigikeelne väljendumisoskus allpool igasugust taset.

– Emakeele õpetajad protestivad praegu põhikooli lõpueksmite ärajätmise vastu, aga mitte keegi, nagu ka seni on olnud, nendega ei arvesta.

Ma küsiksin: Mis on Eestis juhtunud, kuidas seda nimetada? Ja kuhu edasi? Kas eesti kool oma ligi 350-aastases ajaloolises olemuses – haridus on olnud kõige üldrahvalikum, ausam, sisulisem ja austatavam väärtus – lastakse põhja?

Samast asjast kirjutab füüsik Tiit Kärner:

„Jälle keegi, kes tahab oma unistusi eesti rahva peal teostada. Praegu käib meeletu skandaal selle ümber, et tahetakse inimestele anda võimalus oma kogutud pensioniraha kasutada – võimalikke tagajärgi polevat piisavalt kaua ning hoolega uuritud.

Võib-olla. Aga see on tühiasi võrreldes selle ettevõtmisega, mida nn rahvusülikooli tiiva all valmistab ette Aune Valk.

Siin pole mingeid uuringuid, ainult unistus ning keegi Barry, kes ka midagi arvas. Inimesed ei ole tinasõdurid, keda võib suvaliselt ritta tõsta. Ma küsiks lihtsalt nii: kuidas on see unistus siinsamas kirjeldatud kujul kooskõlas eesti rahva unistusega, mis on kirjas põhiseaduses?

NB! Seni kuni me ei tea, mis on võimalik ja mis mitte, ei tohi käivitada projekte, millest sõltub sadade tuhandete, kogu rahva saatus. Me ei tohiks jälle (!) mobiliseerida kogu rahvast mingit igiliikurit ehitama, mis lõpeb vääramatult nende kõrvaldamisega, kes unistuslikku seadet ettenähtud ajaks valmis ei saa.

Aitab XIX-XX sajandi inimeksperimentidest. Igiliikuri projektidele tegi lõpu energia jäävuse seaduste avastamine XIX sajandi algul, kaasaegsed inimeseuuringud teevad loodetavasti lõpu ka sellistele inimeksperimentidele. Kui … mõistuspärane ühiskond suudab praegused jaburused üle elada.”

Praegu oleks obligatoorselt vaja, et Peeter Espak, Tiit Kärner või keegi teine prooviks kirjutada asjast artikli, näiteks Postimehes. Oleme võimalikus eesti kooli murdehetkes, praegu ei tohi ega saa vaikida. Jumala pärast, keegi peab kirjutama TEADVUSTAMISE ja edasi tegeliku arutelu mõttes!?

Kui Postimehes, Meie Eesti rubriigis näiteks, ei avaldata, kui diskussioon antud küsimuses ei olegi enam võimalik, siis on sõnavabadus täna rohkem kadunud, kui oli nõukaajal ja eesti rahval lootust vähem, kui oli mistahes hetkel nõukaajal. Siis oleme vihma käest räästa alla sattunud ja hukkumine vältimatu.

Milles on üldse asi? Kas kooli saatus on rängemalt ideoloogilise kontrolli ja vastavalt tsensuuri (uusmarksistlik NWO/LGBT) mõjuväljas kui nõukaajal?”