19.09.2019
EKRE saadik Euroopa Parlamendis Jaak Madison.
EKRE saadik Euroopa Parlamendis Jaak Madison pidas 18. septembril seal kõne, mille avaldas esialgu arvamusloona ka The Telegraph, kes hiljem selle saidilt maha võttis.
Delfi väidab, et veebilehelt olevat eemaldatud pagulastele „lõpplahendust” nõudnud ja natsimajandust kiitnud Euroopa Parlamendi liikme Jaak Madisoni arvamusartikkel.
“Eile ilmus The Telegraphi’s arvamusloona minu kõne, mille pidasin eile hommikul Euroopa Parlamendis Brexiti teemalises debatis. Kahjuks soostus tõesti The Telegraph selle kõne eemaldama, kuna väidetavalt nõudis seda Jewish News. Juudid olevat seda nõudnud, kuna mina isikuna pidin vist koletis olema. Minu poole pöördus küsimusega Jewish News’i ajakirjanik, kellele ütlesin, et ei tasu unustada kahte olulist faktorit: 1) Mina olen korduvalt pidanud kõnesid ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees, kus olen kaitsnud Iisraeli ja juutide õigust oma riigi kaitsele piirkonnas, mis on ümbritsetud vaenulikest islamiriikidest. 2) Antisemitism ja juudiviha on tõusnud ja jätkuvalt tõusmas tulenevalt aina suuremast islamiseeriumisest Euroopas. Poliitikuid, kes sellele probleemile tähelepanu juhivad, peaksid nad nägema enda liitlastena,” kirjutab Jaak Madison sotsiaalmeedias.
Uued Uudised avaldavad eurosaadiku kõne, mis ei meeldinud kellelegi ilmselt hoopis Brexiti-teema ja EL-i kritiseerimise pärast ning mis seetõttu The Telegraphist ära koristati.
„23. juunil 2016 toimus Ühendkuningriigis referendum Euroopa Liidu liikmelisuse üle. Sel ajaloolisel päeval hääletas 51,89% Briti valijatest EL-ist lahkumise poolt. Referendumi toimumisest on nüüdseks möödunud juba üle tuhande päeva ja kõik need päevad on nn poliitiline eliit – seda nii Ühendkuningriigis kui ka EL-is – hoidnud Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa inimesi pantvangis.
Ühendkuningriigi valijate otsus lahkuda EL-ist on siduv ja võimulolijatel on seadusest tulenev kohustus viia referendumi tulemused ellu. Teatud poliitikud võivad ju arvata, et nemad on kuidagi ülimuslikult targemad ja võivad takistada Brexitit, kuid neile tuleb meenutada, et kuigi oma hääle andnud inimesed ei pruugi olla võimu juures ning teha või tõlgenda seadusi, on tegelikult just nemad võimu allikas. Tõsiasi, mida meie praegune poliitiline eliit kipub meelsasti unustama.
Euroopa Liit on varmas noomima kolmandaid riike demokraatia ja õigusriigi teemadel, kuid omaenda tagahoovis austatakse demokraatiat vaid siis, kui see läheb kokku EL-i föderalistide ideoloogiaga. Võimalus liituda EL-iga on alati olnud seotud võimalusega sellest liidust ka lahkuda. Paraku on saanud selgeks, et teatud poliitikud teevad kõik nende võimuses oleva, et takistada Ühendkuningriiki liidust lahkumast. Selle maailma guyverhofstadtidest on olemas isegi video, kus nad löövad kokku, kuna neil on neil õnnestub hoida Ühendkuningriiki oma pantvangina vähemalt viis aastat!
Suurbritannia kindlasti lahkub EL-ist. Kuid paljud meist, kes me britte toetame, on mures, et ilma Suurbritanniata muutub EL veelgi karmimaks. Me ei muretse viieminutilise dokumendikontrolli järjekorra pärast Doveris, vaid selle pärast, milliseks muutub EL ilma Suurbritannia tasakaalustava mõjuta. Brexit ei ole EL-is ainuke ülestõus. Rahutused Prantsusmaal on muutunud nii tavapäraseks ja krooniliseks, et need ei jõua enam isegi uudistesse. Poola ja Ungari vastu näidatakse üles vaenulikkust ja kehtestatakse isegi sanktsioone.
Rahva demokraatliku tahte ja rahvaste iseseisvuse vastu suunatud vaenulik suhtumine on esialgu veel vaid Guy Verhofstadti kummaliste kõnede ja Brüsseli ebaausate trikkide tasemel, kuid üsna pea on neil olemas EL-i armee. Minu küsimus on, miks vajab rahumeelne projekt armeed? Meile öeldakse, et seda on vaja Euroopa jõu näitamiseks väljapool selle piire. Mine tea, võib-olla tahab Guy minna tagasi Kongosse? Ja muidugi on armeed vaja selleks, et õhutada tagant Ameerika-vastasust ja õõnestada NATO-t.
Kuid veelgi tõenäolisem on – võttes arvesse EL-i vaenulikku hoiakut nn dissidentlike valitsuste suhtes –, et Euroopa armee ei hakka piirama oma tegevust tülikate EL-i provintside allasurumisel. Ja sellega ei oleks EL sugugi esimene liit, mis saadaks tankid „allumatusse“ Budapesti. Võimalik, et ma lähen oma võrdlustes liiga kaugele, kuid selline tundub olevat praegune suund.
Me suhtume impeeriumite alt vabanemise nimel võidelnud inimestesse kui kangelastesse – me suhtume natsismi vastu võidelnutesse kui kangelastesse, NSVL-i vastu võidelnutesse kui kangelastesse. Guy näeb aga kangelastena impeeriume ja suhtub dissidentidesse, partisanidesse, metsavendadesse ja Brexiti pooldajatesse kui kriminaalidesse, kes hakkavad vastu Euroopa korrale…
Londonis tähendab sõna „lepe“ üht suurt valet. Brüsselis mõistab ilmselt igaüks, et „leppeta lahkumine“ on eufemism Brexiti ärahoidmisele. Lepet nõudvatel inimestel ei ole seesugust dokumenti ette näidata. Nad lükkasid tagasi Theresa May allaandmislepingu, mis oli mõeldud alandusena ja heidutusena teistele Euroopa riikidele.
Minu volitajad Eestist soovivad Ühendkuningriigiga lepet, kuid need lepped kujutaksid endast sõprus- ja ärisuhete jätkumist. Me isegi ei räägi millestki sarnasest, nagu teeb seda EL-i eliit. „Lepe“, millest jutustavad Guy sõbrad, on leping, mis seoks Ühendkuningriigi kõige sellega, mida me pelgame – EL-i armee ja kõige muuga. See leping tähendaks EL-i jäämist.
Boris Johnson tõi endaga uue lootuse, et Brexit viiakse lõpuks lõpuni. Kuid Briti saadikutekoda tegeleb tema tegevuse pideva õõnestamisega. Kõige hiljutisema näitena võib tuua leppeta Brexiti ebaseaduslikuks kuulutamise poolt hääletamine, millega võeti Johnsonilt hetkega käest suurepärane kaart kauplemiseks. Euroopa ülemkogu võib takistada järjekordset Brexiti pikendust. Johnson oleks võimalus kaubelda välja uus lepe või lahkuda leppeta.
Euroopa inimesed ei taha enam olla vaigistatud ja pantvangis hoituna. Rahva tahte eiramisega on EL-ist saanud iseenda allakäigu arhitekt. EL-il on aeg hakata kuulama inimesi, austama demokraatiat ning rahvaste suveräänsust. EL-il on aeg hakata tegutsema oma sõnade järgi!“