21.09.2019
Porkuni lahing 75
Täna 75 aastat tagasi, 21. septembril 1944, toimus Porkuni lahing Sinimägede rindelt taanduva Eesti Leegioni ja neist Porkuni lähedal taganemisteel varitsenud Punaarmee vahel, omavahelises tapluses hukkus sadu eestlasi. Sel puhul peeti täna Porkunis ajalookonverentsi ning esitleti ka värskelt valminud raamatut, milles räägitakse nii lahingust kui ka sellele järgnenud võitlusest selle nimel, et mõlemaid osapooli vääriliselt mälestada.
Punaste poolel osales Porkuni lahingus muude üksuste seas ka Eesti laskurkorpus, oli Porkuni lahing sarnaselt päev varem toimunud Avinurme lahingule koht, kus eestlased võitlesid eestlaste vastu ja seda hakati nimetama vennatapulahinguks.
Punastel oli Porkuni lahingus paljukordne ülekaal ja neil oli erinevalt taganevatest eestlaste üksustest rasketehnikat. Lahing lõppes selge punaarmee võiduga, st varitsusele sattunud Eesti leegioni üksuste taganemine lõigati ära.
Omaette lahinguks läks Porkunis aga 1986. aastal, mil Ülo Tähiste ja Hanno Tamm otsustasid tähistada Vistla ja Sauevälja ühishaudu mälestusmärgiga. Kuna seal olid Saksa mundris hukkunud, siis Nõukogude ajal polnud need hauad tähistatud, vastupidiselt Punaarmee poolel võidelnute hauale Loksal.
Esialgu pandi sinna kivi, seejärel aga vaskristid, mis võimude poolt ööpimedas õhiti, edasi langesid aga uuesti paigaldatud ristid metallivaraste saagiks.
Kohalik muinsuskaitsja Hanno Tamm ei jätnud jonni ning koos Väike-Maarja ja Tamsalu vallaga jõuti lõpuks sinnamaale, et hukkunud maeti korralikult ümber, nad said hauatähised ning püstitati memoriaal.
Kirjanik Tiit Aleksejev, kelle onu samuti selles lahingus osales, aga kirjutas sellest raamatu, millest Rakvere teater omakorda lavastas näitemängu “Leegionärid”.
Tänasel konverentsil viibis ka Asta Lepik, kes elas lahingu ajal otse sündmsute epitsentris ning jälgis seda mõttetut taplust oma kodutalu keldrist ning pärast lahingut käis koos teistega laipu tuvastamas.
UU