23.09.2019
Tüüpiline kliimaprotest – tossuga CO vastu. Miiting Brightonis.
New Yorgis toimub järjekordne kliimamuutuse teemaline globaalne konverents, kuhu lendavad üle maailma kokku tuhanded inimesed, kulutades sadade tonnide viisi fossiilseid kütuseid ja eraldades oma reisiga miljoneid tonne süsihappegaasi. Ikka meie puhtama keskkonna ja „kliimaneutraalsuse“ nimel?
Sajad TV-kanalid edastavad ülekandeid ja sisutühje reportaaže sellelt kohtumiselt, kulutades omakorda miljoneid kilovatt-tunde elektrit, mille tootmise tulemusena on eraldunud samuti miljoneid tonne seda „paha“ süsihappegaasi.
Mida teame seni sellest ülimalt keskkonda koormavast kokkusaamisest? Teame vaid mingitest prügipäeval toimunud meeleavaldustest, millel osales 0,001 % maalastest.
Eelkõige oleme kõigist kanaleist näinud ja ajalehtedest lugenud rootslannast neiu Greta Thunbergi süütut näokest. Kes purjetas energia kokkuhoiu nimel Ameerikasse purjekal. Kas tuleb ka ta tagasi tuule toel? Raske öelda – Maakera ilmastik ei pruugi soodustada idasuunalisi tuuli.
Ja kas ikka süütut näokest? Kas ta räägib iseenda eest või on ta vahend teatud jõudude käes, teatud suure kapitali käes, kes külvab teadlikult kliimahüsteeriat, pakkumata selle lahendamiseks tegelikult midagi otsustavat peale kõlavate sõnade ja naeruväärsete meetmete ning triljonite eurode kulutamise lähiaastail ikka sellesama Maa elanikkonna elatustaseme ja heaolu arvel.
Kogu praegusel „kliimakriisil“ on 20-21. sajandil olnud samasuguseid analooge, millega inimkonda on ähvardatud ja sunnitud muutma oma elu ja toimetulekut.
Varro Vooglaid kirjutas äsja oma Facebooki kontol väga tabavalt: „Külma sõja ajal külvati inimestes paanikat iga kell vallanduma pidanud tuumasõja hirmuga. 90ndatel võeti selle asemel kasutusse AIDSi narratiiv. 2000ndal asendati see omakorda ülerahvastatuse narratiiviga. Ja nüüd on uueks narratiiviks kliimaapokalüpsis.
Kõigi ühiseks nimetajaks on hirmude külvamine selleks, et massidega manipuleerida ning et panna massid seeläbi ikka ja jälle võimulolijaid õilsate maailmapäästjatena nägema – mis sest, et väidetavaid ohte ekspluateeritakse ikka ja jälle külma kõhuga oma ideoloogiliste, poliitiliste ja majanduslike ambitsioonide realiseerimiseks. On tähelepanuväärne, et uue narratiivi kasutuselevõtul vanad apokalüpsiseohud justkui haihtuvad…“
Siia võiks lisada ka osooniaugu „katastroofilise laienemise“, mis äsja tulnud teadete kohaselt on nüüd asendumas selle augu hoopis kadumisega. Samasuguseid hüsteerilisi kampaaniaid on olnud massiliselt ning globaalse infovahenduse kaasabil saab igaüks neist täiesti absurdse võimenduse.
Kas keegi tegeleb veel valdava osa inimkonna vaesumise, taudide leviku, kohalike veriste konfliktide või isegi terrorismi tegelike põhjustega ehk rändemaaniaga? Ehk sisuliselt kontrollimatu globaliseerumise otseste järelmitega. Või isegi sellega, et alles äsja möödus mõnekümne tuhande kilomeetri kauguselt Maast 130-meetrise läbimõõduga asteroid, mis oleks võimu mõne maailmariigi hävitada? Asteroid, mida sadade miljardite dollaritega rahastatud NASA ei suutnudki avastada.
UU