“Kõik vennaarm on lõppenud, ilm vargitega täidetud!” – nii kirjutas 1930. aastal üks Eesti ajaleht. Sama paistab välja ka tänasest Eestist.
Jutt käib ikka vanast intrigandist Indrek Tarandist, kes pistis sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks raha oma tasku ja irvitab veel ülbelt vastugi – ilmselt ei ole ühel inimesel autunnet enam ollagi.
“Tallinna ringkonnakohus ei rahuldanud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) kaebust riigiprokuratuuri määrusele, millega ei alustatud kogemata SAPTK-ilt üleliia saadud 2000 eurot sihtasutusele tagastamata jätnud endise eurosaadiku Indrek Tarandi suhtes kriminaalmenetlust,” kirjutab täna BNS.
“Kogemata saadud”? Hea küll, juriidiliselt on asi ehk JOKK ja kohus ei saa sundida autut inimest omastatud raha tagasi andma – riskige pealegi koos prokuratuuriga oma mainega. Aga mis on saanud ühiskonnast? Miks ei ütle keegi südametunnistuseta inimesele näkku: nii ei ole ilus!? Kõik need, kes teevad suuri sõnu EKRE retoorikast, õigusriigist ja aususest, itsitavad koos Tarandiga kaasa.
Kes lugu veel täpselt ei tea, siis lühidalt. Kohus mõistis Tarandi eurokannikaid riivanud meestele trahviks 2000 eurot. SAPTK kogus selle raha annetustena kokku ja saatis Tarandile teatega, et me maksame nüüd selle raha meeste eest ära. Tarand vastas, et ta ei taha SAPTK raha. Seepeale maksid mehed ise kohtu poolt määratud summa ära. SAPTK küsis Tarandile ülekantud raha tagasi, too aga vastas: ise te saatsite selle mulle ja mina võtsin vastu, mida te enam must tahate! Selline oleks lugu lihtsal moel ära seletatult.
Vanasti öeldi sellise inimese kohta nagu on Tarand lihtsalt “varas”, ja ühiskond vaatas sellistele viltu. Täna aga on selline ühiskonnas lugupeetud mees, endine eurosaadik ja puha. Kunagi ennustati, et tast saavat isegi president – hoidku Jumal meid sellise riigipea eest, meil üks “ärmataja” juba oli. Nii jääbki üle vaid vana Eesti moodi tõdeda: “Kõik vennaarm on lõppenud, ilm vargitega täidetud!”