15.10.2019
Lauri Vahtre laseb kuulda mõistuse häält.
„Lumehelbekestel, sooneutraalidel ja võitlevatel vikerkaarlastel pole ilmselt aimugi, kui pingule on nad oma rumaluses ja eneseimetluses tõmmanud teatud ühiskondlikud vedrud,“ kirjutab alati selge mõistuse säilitanud Lauri Vahtre ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos. Ta pöörab tähelepanu tõigale, et viimasel ajal on hakanud meedia arvamustevoos ilmuma paanilisele hädakisale vastukaaluks ka silmapaistvat elutervet arutelu, mis kutsub üles arukusele.
Vahtre toob näiteks Viimasel ajal on ilmunud rida silmapaistvalt arukaid ja arukusele kutsuvaid kirjutisi. Näiteks Mihkel Mutt selgitas kannatlikult, mis mõte on rahvastepallil või teistel sarnastel sportmängudel, kuidas need isiksuse arengule kaasa aitavad ja inimest eluks ette valmistavad. Rahvastepalli keelamine tähendaks sisuliselt vähemuse diktatuuri enamuse üle, mis on veel halvem kui enamuse diktatuur vähemuse üle.
Kristina Herodes kirjutas aga sellest, et sooneutraalsus on vägivald, laste loomuliku arengu takistamine ja solkimine, “süvalollus” ja “ajuvaba konstruktsioon”. Mida samuti surub peale tühine, kuid väga võitlushimuline ja võimujanune vähemus.
Levinud vaimne terror pole Vahtre hinnangul sageli enam mitte üksnes vaimne, vaid lõpeb inimeste tümakstampimise, nende isikliku elu ja karjääri hävitamisega.
Ta toob võrdluse, kuidas laulva revolutsiooni künnisel hakkas jää liikuma. „Me ei tea, kas jää liigub ka seekord või on tegemist kõigest praksatusega, millele ei järgne suurt midagi,“ lisab ta skeptiliselt.
„Kui tugev on süvalolluste inerts, kui sügavale on nad juurdunud, kui tugevaks on neid tootev majandusharu muutunud, kui paljudele leiba annab?“ küsib Vahtre oma arvamusloos. „Mida suudab teha üks Mihkel Mutt või üks Kristina Herodes ära kalapilguga etableerunud lumehelbekeste vastu, kes diskvalifitseerivad nad üheainsa sõrmeliigutusega: üks on “valge keskealine mees, kes väriseb oma võimu pärast”, teine võimu pärast värisevate valgete keskealiste meeste võrku langenud tagurlane, naissoo reetur. Ning instituudid ja oivakeskused töötavad meedia kiidukoori saatel edasi.“
Ka nimetab ta õigusega ajakirjanikke väga hella hingega inimeteks, kes ise teisi pidevalt õpetades ei salli silma otsaski, kui keegi neid püüab õpetada. Õnneks on meedia vaid üks osa meie avalikust ruumist, tõdeb kirjutise autor.