Kuidas valida, kui valida pole midagi: peaprokuröri näitel

Veidi enam kui nädala pärast lõpevad riigi peaprokuröri Lavly Perlingu volitused. Enne seda peaks valitsuskoalitsioon esitama uue peaprokuröri kandidaadi ja ta konsensuslikult heaks kiitma.

„Postimees“ on välja pakkunud kolm võimalust: kas Perling jätkab kohusetäitjana või koht jääb täitmata, kui EKRE ei tagane, või EKRE peab taganema koalitsioonikaaslaste surve ees valitsuse säilitamiseks. Võimalus olevat siiski, et leitakse 24. tunnil ka konsensuslik kandidaat.

Midagi on sellel pildil väga valesti, nagu 2013 lõi laineid reformivalitsuse haridus- ja sotsiaalpoliitikat kritiseerinud Mari-Liis Lill. Täna viidatakse temale sageli kui siiralt ühiskonda vaatlevale ja muretsevale tüüpesindajale. Sageli eksides selles, et too kriitika polnud suunatud sugugi kahe viimase valitsuse vastu.

Umbes sama tunne tekkis mul jälgides Lavly Perlingu asendamise protsessi. Miks on see pilt muudetud vääraks? Miks justiitsminister Raivo Aeg ei soostu esitama uut kandidaati, miks Keskerakond ei esita üldse mingit kandidaati ja miks EKRE ei ütle, kes on tema kandidaat? Eilsed küsimused peaminister Jüri Ratasele osutasid siiski, et konsensus on võimalik, aga vaid siis, kui jätta lõpuks kõrvale Perlingu kandidatuur.

Raivo Aeg jääb enda juurde, sest lähtub oma pikast tutvusest ja koostööst Perlinguga, võib-olla ka ühiste otsuste või otsustamata jätmiste pinnalt. On kuidagi „lõbusam“, milliseid kunagisi tegemisi ühiselt kaitsta ja võib-olla edasi ajada. Keskerakond ei julge midagi öelda, sest on hiljuti võtnud omaks selle, et KE on kunagi rahalist toetust vastu võttes rikkunud seadust ja pääseb sellega  reaalsest karistusest.

Pealegi kummitavad Keskerakonna juhte süümepiinad, et ei suudetud Savisaare kohtuasja teisiti lõpetada, kui oma erakonna looja, legendaarse esimehe tervislikele põhjustele toetudes. Muide, kui aga süüdimõistmist pole, siis kuidas saab süüdi mõista ja vangi panna neid väidetavaid altkäemaksu andjaid, kui selle saajat polegi?

EKRE lähtub oma valikuis märksa põhimõttelisemalt aluselt ehk tunnistab, et Lavly Perlingu tegevus riigi peapeaprokurörina pole olnud õiguspärane, tõhus ega lõpuni aus, rääkimata tema eraelulistest seostest ühe KaPo juhiga. Tegelikult on selle taga ka Kaitsepolitseiameti juhi hiljutine „aus“ ülestunnistus, et aegajalt tuleb inimesi risti lüüa, nii-öelda profülaktiliselt. Paraku on need kohtuasjad käivitatud enamjaolt just tänase peaprokuröri volituste ajal.

Lisaks on probleem selles, et kui riigi peaprokurör ei naudi isegi valitsuskoalitsiooni täit usaldust, rääkimata õigusringkondadest ja laiast avalikkusest, miks on siis vaja ette nõrgestada tema positsiooni riigis usaldusväärse õiguskorra kehtestajana? Etteheited ju siis ei vähene, vaid pigem kasvavad.

Pealegi pole ju Perlingul midagi kaotada, sest mõnes muus õigusametis teeniks ta palju rohkem ning võiks ennast näidata tõeliselt erapooletu ja sõltumatu juristina, olgu või eduka advokaadina. Ta poleks nõnda toimides sugugi esimene Eesti jurist. Teisalt on selge, et EKRE ilmselt ei lepi tema jätkamisega, kuid ei esita ka oma kandidaati enne, kui koalitsioonipartnerid ei jõua Perlingu (mitte)jätkamise küsimuses üksmeelele.

Mart Ummelas, kolumnist