22.10.2019
Brexiti toetajad jätkavad võitlust.
Kolm päeva kestnud vastasseis Ühendkuningriigi parlamendis ei ole endiselt toonud Brexiti lahendust, seebiooper jätkub ja leiboristid tahavad tulla välja uue referendumi hääletusega. Uus referendum oleks aga Suurbritannia demokraatiale hukatuslike tagajärgedega, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Dominic Sandbrook.
Sõltumata uue referendumi tulemustest süvendaks see veelgi lõhet Euroopa Liidu pooldajate ja lahkujate vahel, lööks veelgi sügavama kiilu põlvkondade vahele, miljonid inimesed oleksid lõplikult pettunud Suurbritannia poliitilises süsteemis ja poliitiline kultuur oleks mitmeteks kümnenditeks mürgitatud. Juba ainuüksi praktilised vastuväited on veenvad: referendumi korraldamise on kallis. Eelmine läks maksumaksjale maksma 130 miljonit naela. Kampaania organiseerimisele kuluks mitmeid kuid, Briti ärimaastikul jätkuks ebakindlus, paralüüs ja majanduslik stagnatsioon.
Ja mida see teine referendum endast üldse kujutaks? Kas inimestelt küsitaks taas lihtsalt: lahkume või jääme? Või: Boris Johnsoni lepe versus EL-i jäämine? Lepe versus leppeta lahkumine? Või segane kombinatsioon kõigist neist küsimustest?
Päris kindlasti kutsuks Nigel Farage ja tema Brexiti partei oma toetajaid üles uut referendumi boikoteerima. Brexiti partei võib tulla välja ka väitega, et uue referendumi tulemused ei ole legitiimsed ning nõuda kolmandat referendumit. Kaos missugune.
Ja kuidas suhtuks sellesse EL? Kas pole mitte tõenäoline, et Emmanuel Macron ja tema semud sunniksid Ühendkuningriiki oma heade kavatsuste tõestamiseks veelgi suuremale integratsioonile ja mine tea, äkki isegi euroala ja Schengeni avatud piiride lepinguga liitumisele?
Kuid kõige olulisem uue referendumi vastuväide on see, et asi on põhimõttes. Teine referendum oleks vale. See näeks vale välja, see kõlaks valena, see isegi lõhnaks valena. See lihtsalt ei oleks sünnis. Demokraatia tähendab seda, et kaotaja võtab kaotuse vastu väärikalt. Kaotuse puhul ei kutsuta appi sõjaväge, ei minda tänavatele ega alustata geriljakampaaniat oma vastaste kukutamiseks. Kaotaja lööb selja sirgu, soovib vastasele kõike head ja kogub end järgmise kampaania tarvis.
2016. aasta referendumi kampaania ajal lubas David Cameron väga selgelt, et tegemist on ühe ja ainsa referendumiga, ühe ja ainsa võimalusega otsustada. Valitsus lubas ametlikult rahva tahet austada. 2017. aasta erakorraliste valimiste ajal lubasid nii toorid kui ka leiboristid sama.
Mis siis vahepeal juhtus?
EL-i jäämise pooldajate väitel on nüüdseks 2 miljonit EL-ist lahkuda soovijat surnud. Kummaline ja väga taktitundetu väide. Inimesed ju surevadki. Kas siis seetõttu tuleb iga paari aasta tagant referendumeid uuesti korrata?
Teiseks väidavad nad, et aastal 2019 on olemas palju rohkem sellist teavet, mida 2016. aastal veel ei olnud. Nüüdseks olevat nimelt teada, kui raske on Brexitit läbi viia, seega peaks lahkujatele antama võimalus oma meelt muuta. Tegemist on äärmiselt ebaausa argumendiga. Praeguseks ei tea me mitte midagi sellist, mida me ei teadnud juba aastal 2016. Juba siis rääkisid EL-i pooldajad söögi alla ja söögi peale, kui raske saab Brexit olema. Ent 17,4 miljonit inimest ei pidanud seda piisavalt tugevaks argumendiks. Nad pidasid olulisemaks identiteeti ja suveräänsust.
Ja selline ju ongi referendumite põhimõte. Binaarsete küsimuste põhjal tuleb langetada üks ja väga põhjapanev otsus. Seda enam tuleks enne järjekordse referendumi välja kuulutamist hoolega järele mõelda. Teine referendum tekitaks veelgi suuremat kibestumust ja kütaks veelgi enam kirgi. Lahkujad tunnetaksid väga selgelt, et neid on petetud – ja võib vaid ette kujutada nende raevu, kui seekord peaks peale jääma EL-i pooldajate hääl.
Mõned neist pooldajatest on oma pühendumuses Brüsselile niivõrd fanaatilised, niivõrd kapseldunud oma vabandusi otsivasse mulli ja nii hullunud kaotusvalust, et ei ole oma tegevuse tagajärgede üle ilmselt kuigi palju mõtisklenud. Neid ei huvita see, et uus referendum võõrandaks miljoneid valijaid. Nad on pimedad tõsiasja suhtes, et nende võit hävitaks usalduse Westministeri vastu, lõhuks ühiskondlikku ühtsust ning õõnestaks demokraatia põhialuseid.
On selge märk nende ülbusest, kui nad arvavad, et rahvas ei suuda näha läbi nende valesid. Sest on ju ilmselge, et nende peamine eesmärk on jätta Brexit ära, ning paistab, et selle saavutamiseks ei kohku nad tagasi millegi ees.
Allikas: The Daily Mail
Refereeris Triin van Doorslaer