23.10.2019
Valitsusvastased protestid Tšiilis.
Kui jälgida viimase nädala välisuudiseid, siis tundub, et peaaegu kogu maailmas on poliitika tänavatele tulnud.
Alljärgnevalt rida uudiseid meie teadeteagentuuridelt.
Tšiili president Sebastián Piñera tegi teisipäeval vastuseks neli päeva kestnud vägivaldsetele rahutustele teatavaks meetmete paketi majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks riigis.
Boliivia opositsiooniühendused kuulutasid võimaliku valimispettuse tõttu presidendivalimistel välja keskööl vastu kolmapäeva algava üldstreigi.
Liibanoni valitsus leppis kokku majandusreformides ja järgmise aasta riigieelarves, ütles peaminister Saad Hariri esmaspäeval, massimeeleavalduste viiendal päeval.
Hongkongi meeleavaldajad tulid pühapäeval keelust hoolimata tänavatele.
Kataloonia iseseisvuslaste vangistamine vallandas (möödunud – toim) esmaspäeval suure protestilaine.
Iraagi valitsus kuulutas välja mitu reformi, et leevendada kogu riigis puhkenud valitsusvastaseid meeleavaldusi, milles on surma saanud juba üle saja inimese.
Uudistest selgub, et protesteeritakse nii majanduslikel põhjustel (ennekõike hinnatõusud, Ladina-Ameerika, Iraak, Liibanon) kui ka demokraatia kägistamise tõttu (Hongkong, Kataloonia).
Tõenäoliselt on maailmas tõusmas suurem majandusprotestide laine sellest, kui kliimaneutraalsuse meetmed hakkavad kasvatama kulusid argielule (energia kallinemine fossiilsete kütuste kaevandamise lõpetamisel) – sellise taustaga on ju ka “kollaste vestide” protestid Prantsusmaal.
Teisalt halveneb demokraatia olukord kogu maailmas, lisaks Hiina-Hongkongi tülile ka Euroopas, kus Hispaania surub Katalooniat jõuga maha ja Brexitit kui rahva tahet püütakse takistada ebademokraatlike käteväänamistega, seda just Brüsseli poolt, kes tahab Suurbritannia lahkumise muuta näidishukkamiseks.
Eestit puudutab toimuv sedavõrd, et mistahes rahutused paiskavad liikvele migrante – ääretult ebastabiilseks muutunud hispaaniakeelsest Ladina-Ameerikast tormatakse Hispaaniasse ja Lähis-Idast kogu Euroopasse.
Protesteeriv maailm tähendab möllu täis tänavaid ka ebademokraatlikumaks muutuvas Euroopa Liidus – Hispaania (Kataloonia) ja Prantsusmaa (kollased vestid) on headeks näideteks. Demokraatia tagamine rahvaesinduste seinte vahel on ilmselgelt muutunud farsiks, sest ilmaasjata ikkagi välja ei tulda.
Ka meil Eestis on parlamendis ja leheveergudel tulised poliitilised kaklused, kuid me võiksime selle üle uhked olla, sest siin on veel demokraatiat ja õiglust ei pea tänavatel nõudma. Kui aga vaadata opositsiooni parlamentaarsust lammutavat käitumist Riigikogus ja peavoolumeedia üheülbalisi kajastusi, siis on ka siin näha, kuidas asju enam väitluste kaudu selgeks rääkida ei soovita.