07.11.2019
Hanno Pevkur on üks neist oravapartei Hunt Kriimsilmadest, kellel oli kümme ametit ja nüüd äkki pole ühtegi – see ajab õelaks küll.
Reformar Hanno Pevkur keerab poliitoravatele omase demagoogiaoskusega pea peale kõik, mida vähegi saab, võttes seekord appi Berliini müüri langemise aastapäeva.
Rääkides kõva käe ihalusest, mis seostub sotsialismileeri totalitarismiga, eelistab Pevkur mitte näha kõva kätt Brüsselis: kõik liikmesmaad peavad mõtlema üht moodi ja kes ei mõtle, seda karistatakse (Ungari, Poola); on ainult üks õige ideoloogia, nn liberaalne demokraatia, kõik teised on “äärmuslus” – näiteks konservatiivsus on “paremäärmuslus”; teatud teemadel ei tohi rääkida (Marrakechis rändepaktis on koht, kus soovitatakse võidelda nende vastu, kes kujutavad migratsiooni negatiivsena); sotsiaalmeedias rakendatakse üha enam tsensuuri, mis tähendab, et “kõva käsi” otsustab, mida välja öelda võib, ja nii edasi.
Sama rumal on Pevkuri “professionaalse ajupesuri” kirjeldus, mis käib sama hästi ka Reformierakonna kohta. Ehk punktihaaval.
1. Kõigepealt leia vaenlane. RE-l on selleks EKRE, rahvuslikult mõtlevad inimesed, kõik “valetavad” EKRE ministrid, neile mittesobivad meediakanalid, Ungari, Poola ja kõik Euroopa konservatiivsed jõud. Kõige suurem vaenlane reformaritele aga on olnud Jüri Ratase valitsus, kelle vastu suunatud lausrünnakutega on suudetud oma populaarsust kergitada.
2. Taltsuta kiiresti vaba meedia. Reformierakonnal on see juba tehtud – Trallad, Kiislerid, Lobjakad ja muu selline seltskond tõrvab EKRE-t igast asendist, EKRE on igal pool negatiivseks peateemaks. RE on juba oma lojaalsed inimesed meediat juhtima pannud ja kui aeg-ajalt kaob mõni väljaanne liberaalide võimu alt, tuleb ideoloogiliselt laetud “ajakirjanikud” mässama panna.
3. Leia teema, mis mõjutab masse. Rahvale ei meeldi poliitikute valetamine. RE otsib välja kõik EKRE ministrite “valetamised”, mille taust on tavaliselt ainult see, et minister ei mäleta, kas ta ütles lause enne või pärast lõunat. Kui ta väidab, et ütles enne lõunat, aga selgub, et kell 14, saab näidata rahvale, kui valelik on EKRE. Kuigi samas on ka oravatel Pentus-Rosimannuse valed Autorollo kohta, Krossi ja tema abikaasa ühisvaled, Rõivase valed Malaisias toimunu kohta jne.
4. Loo oma armee või vähemalt löögirühm, kes allub ainult sulle ja su parteile. Selline idiootsus ei kannata isegi kommenteerimist – sisekaitsereserv olevat Helme “eraarmee”…
5. Korralda näidispoomised jõustruktuurides. Pevkur toob ühe näitena peaprokuröri, kellel tegelikult lõppes lihtsalt ametiaeg otsa ja valitsuses ei saavutatud konsensust tema jätkamiseks, sest üks osapool ei pea Perlingu jätkamist õigeks olukorras, kus prokuratuur lõpetab EKRE pihta suunatud tegude uurimised ja algatab rahvuskonservatiivide väidetavate tegude kohta menetlemised.
Pevkur räägib praegu Eestis toimuvast sotsiaalsest ekspemendist, unustades 17 aastat kestnud laborikatse eesti rahvaga, mida vedas Reformierakond ja mis on läinud Eestile maksma kümneid tuhandeid RE “paradiisist” lahkunud eestlasi. Poliitoravate juhtimisel sai Eestist ka EL-is peremehe ees koogutav sulane, mitte teistega võrdne peremees.
Ja lõpuks kutsub Pevkur rahvast barrikaadidele ehk revolutsioonile (ilmselt koos giljotiinidega): “Ja üha teravamalt kerkib küsimus, millal peaksid elanikud ühiselt oma vabaduse kaitseks välja astuma. Milline on see punane joon, millest vabas Eestis ei saa üle minna, sest muidu pole see enam vaba? Sest nagu ütleb suurele Inglise filosoofile ja poliitikule Edmund Burke’ile omistatud tsitaat: „Kurjuse triumfiks on vaja ainult seda, et head inimesed ei tee mitte midagi.”
Alles see oli, kui Pevkur ise küsis: kas siseminister tahab korraldada riigipööret? Kui ta nüüd ise küsib, et millal peaks inimesed ühiselt välja astuma, siis õhutab ta vägivaldseid väljaastumisi. Reformar tallab jalge alla demokraatia põhimõtted ehk demokraatlikel valimistel rahva mandaadi saanud erakondade õiguse moodustada seaduslik valitsus – ta on asunud oma väljaütlemistega õhutama valitsuse kukutamist ebademokraatlike vahenditega.
Head inimesed ei teinud 17 aastat midagi ja siis triumfeeris reformierakondlik kurjus. Õnneks on kurjus nüüd varupingil, kus ta õelutseb ja vahutab vihast…
UU