07.11.2019
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Kirjanik Ats Miller võtab sotsiaalmeedia tausta kokku väga lihtsalt – kõik internetis pakutav ei ole tegelikult inimesele ainult sõbralik ja kasulik, vaid seda tuleb osata enda huvides kasutada.
„Tegelesin mõne aasta eest ühes firmas „IT-lahenduste juhtimisega” (sisuliselt tooteportfelli haldamisega), mis praktikas muuhulgas tähendas ka turvapoolega kursis olemist, ja see on parasjagu õpetlik, isegi hirmutav, mis toimub tulemüüril – pidev järelejätmatu pommitamine igasuguste turvaauke otsivate automaatsete skriptide abil; spämm, mida on maililiiklusest hinnanguliselt üle 99%, on kogu võrgus loksuva rämpsu taustal suhteliselt leebe ja ohutu nähtus.
Kes mäletab vene aega: „Kui mõtled, ära ütle; kui ütled, ära kirjuta; kui kirjutad, ära alla kirjuta; kui alla kirjutad, paki seep ja soe aluspesu ja valmistu pikaks äraolekuks…”
Mis on muutunud? Jah, tsiviliseeritud maailmas on identiteedivargus ja laiemalt autoriõigustega kaitstud materjali loata kasutamine kuritegu; jah, näiteks pangad on siin teatud määral kliendi poolel (sest kes muidu neile oma raha tooks?) ja ilmsetel juhtudel, kui tõesti kuidagi klienti süüdistada ei saa, isegi võtavad vastutuse; jah, tsiviliseeritud maailmas on lisaks olemas eetika – mitte et ei leiduks pasapäid, aga pettus ei kipu end ära tasuma, kui on piisavalt inimesi, kellele au ja väärikus pole vaid sõnad ja kes keelduvad petisega äri tegemast.
Üldiselt aga kehtib ikkagi: „Kui teed lollusi, ära pildista; kui pildistad, ära postita; kui postitad, siis vähemalt mitte äratuntavaid detaile oma nime all; kui seda teed, oled ära teeninud enam-vähem kõik, mis sulle osaks langeb…”
Seda tuleks kõigile lastele ja täiskasvanutele lasteaiast peale korrata koos selgitustega, et kõik, kel IQ peaümbermõõdust suurem, sellest õigesti aru saaksid. Milleks paneb keegi üles tasuta mailiteenuse nagu Gmail? Milleks maksab keegi tohutult raha, et sa saaksid oma ammukadunud klassikaaslastega „ühenduses olla”ja teavitada „sõpru” – koos pildimaterjaliga – oma WC-külastusest? Kust ta selle raha saab? Täpsemalt, kust kõik need „tasuta” teenused tagasi teenivad?
Vastus on ilmne – reklaamimüügist. Sulle tehakse täpselt selline platvorm, et sa seal püsid. Et sa ise sisu toodad ja oma tühisust teiste sarnaste seltskonnas välja elad. Et sa raiskad seal aega ja sul tekib mingi elu illusioon. Ja see on arvestatud täpselt selline, et sa seal püsiksid (täpsemalt, et suurim sihtgrupp, inimeste juhmim enamus seal püsiks).
Ehk siis pannakse päris arvestatav osa ühiskonnast vabatahtlikult mingi eneseimetlusliku jamaga tegelema ja müüakse see tolakari „sihtgrupi” nime all reklaamijatele.
Eriti juhmidele kordan veel kord – sotsiaalmeedias oled sa toode, mida müüakse reklaamikontoritele.
Toote tahet ei täida keegi. Meenutame kasvõi paari aasta tagust diskussiooni Facebooki üle, et lisaks ’Like’-ile oleks vaja ’Who cares?’ (keda huvitab?) ja ’You’re an idiot’ (sa oled idioot). Selle asemel saime näilise valiku – kuus ebamäärast plönni, mis, tunnistagem, on hästi kaalutud selles mõttes, et sisuliselt ei näita need midagi.
Ja kõik, mida sinna postitatakse, kuulub platvormile. Mitte enam postitajale. Seadus on siin hambutu, nagu näha paljudel avalikkuse ette jõudnud juhtudel. Kas üldse on vaja kellelgi üle korrata, et kõike, mida inimesed seal teevad, jälgitakse?
Jah, Euroopa direktiivid on selles osas isegi head, aga meil on siinsamas selja taga Venemaa, kus lastakse kõrges kaares igasugusele privaatsusele ja isikuandmete kaitsele. (Täpsustagem – kogu kolmas maailm toimib selles osas ühtmoodi, ent see, mis meie perepiltidega kusagil Hiinas-Indias toimub, ei jõua praktiliselt kunagi siia tagasi.) Seal on tavaline praktika pista mõni Hollywoodi näitlejanna kasvõi uusarenduste müügiplakatile, lubadusega, et uue korteri ostja saab sellise…
Mida siis ikkagi teha, kui avastad, et su looming või lõust on maailma peal oma elu elama hakanud ja teenib kellelegi raha? Avaldus politseile tasub alati teha, aga peamiselt selleks, et keegi ei saaks öelda, et sa oled legaalsed võimalused kasutamata jätnud; abi sellest praktiliselt ei ole.
Natuke aitaks vast oma kodulehel varaste avalikustamine, koos suurte punaste selgitustega, et nad on tropid ja jobud ja ilmselt ei kõlba nende toodang ka karutagumikkugi. Kui seda sõnumit õnnestub piisavalt levitada, siis hakkab asjaosalistel mõnikord piisavalt valus. Suurde maailma selline sõnum muidugi ei jõua, samas taas – sa tegid, mis suutsid.
Enamik inimesi võib kõike ülaltoodut ignoreerida ja tavaliselt teebki seda – st nii tsensuuri ja pidevat jälgimist, kui identiteedi või privaatse materjali varastamise ohtu. Et minuga see ei juhtu ja kui juhtub, mis see mulle ikka teeb? Saagem aru, enamasti on neil õigus, ja ühel väga lihtsal põhjusel – kõik, mida nad postitavad, on väärtusetu.
Kasutan mitut browserit ja vähemasti üht n-ö naturaalselt, kaitsmata režiimis. Paar kuud tagasi otsisin mööblit; pärast oli terve FB täis kappe. Eelmisel nädalal vaatasin talveks nahkjopet; nüüd on FB iga kolmas postitus nahkrõivaste müüjalt. Minule teeb see nalja, kuidas infopuuduses vaevlevad robotid üle reageerivad. Tuletan meelde, kasutan seda browserit ainult selliste „kahtlaste” asjade jaoks ja tõepoolest, siiralt – ma ei mõista inimesi, kes seda endaga teha lasevad. Kes on suutelised elama-toimetama kogu selle kaelakallatava reklaamisaasta sees. Kes on lasknud endast teha tarbimismolluski.
Minu Facebook Firefoxi all on suhteliselt talutav. Aga ma ei postita sinna kunagi midagi isiklikku, see on peamiselt mu kirjutatu tutvustamiseks, ehk siis kasutan mina seda reklaamikanalina; ja pean märkima, et see on väga vilets kanal – ega Facebook ei salli konkurentsi… Aga mul töötab see Firefoxi isoleeritud segmendis (st Facebook ei näe, mida ma mujal teen), mul on peal AdBlock, ehk reklaamiblokeerija ja FB Purity, ehk Firefoxi lisa, millega saab lisaks muule prahile näiteks kassipildid keelata (tunnistagem, see filter ei tööta veel eriti korralikult).
Kokkuvõtteks – su elu internetis on väga hale, kui sul pole elementaarseidki teadmisi, kuidas end kaitsta. Internet on nagu tuli – kasulik, aga seda tuleb kasutama õppida. Muidu saad kõrvetada.“